Jaan Martinson

FOTO: Tiina Kõrtsini / Õhtuleht

Demokraatia tähendavat seda, et kaks hunti ja lammas hääletavad selle üle, mida õhtuks süüa. Ehk siis televaataja, kes rahvusringhäälingu ja selle juhtide palgad kinni maksab, on lamba rollis. Tal puudub õigus ja võimalus mõjutada tema palgal oleva organisatsiooni ja selle juhtide tegutsemist.

Eesti rahvusringhääling, võttes vastu otsuse, et ei näita tuleval suvel jalgpalli MMi, astus sügavalt ämbrisse ja näitas selgelt, et rahva soovidest on sel organisatsioonil täiesti ükskõik.

Arvud ütlevad nii mõndagi. Suvel, mil ETV mõlemad kanalid kordusprogramme kerivad, toob jalgpall publiku teleri ette. Neli aastat tagasi jälgis MMi finaali Holland – Hispaania 222 000 televaatajat, poolfinaale 182 000 ja 175 000.

Millised ETV saated suvel samavõrd publikut köidavad? Millised talvel? «Pealtnägija»? Kindlasti. Aga veel?

Ja edasi. Milline õigus on neil 200 000 ERRi rahastajal, kes tahavad jalgpalli vaadata, seda ka teha? Käiks jutt marginaalsest vaatajaskonnast, siis veel, aga veerand vaatajaskonnast peaks olema hulk, kelle soove arvesse võtta, või kuidas?

Või küsiks nii: mida peaks need 200 000 inimest tegema, et jalgpalli MM telerisse ilmuks? Maksma igaüks kolm eurot, et saaks kokku vajaminevad 600 000. Pole probleemi! Öelge pangaarve number ning siinkirjutaja raha on homme üle kantud.

Nüüd MMi ülekannete maksumusest. 600 000 eurot pluss kommentaatoritasud pluss veel üht-teist, mille jaoks tegelikult leiaks sponsorid, kelle reklaame mängude vahele pikitakse. See teeb umbes 10 000 eurot mäng. Kallis jah, aga kui arvestada vaatajate hulka, siis mitte nii kallis. Mõistagi tuleb ka nišivaatajale mõelda ning neilegi saateid toota, makstes märgatavalt rohkem kui 1,5 eurot per silm, kuid kas massi arvelt? Öelda 200 000 inimesele: sorry, meid teie MM ei huvita, vaadake, kust tahate – varastage striim, kolige piiri taha või mida iganes.

Mis, muide, veel arvudesse puutub, siis hiljuti skandaalide keskmesse sattunud ajalehe lugejaskond on endise peatoimetaja Kaarel Tarandi sõnul 30 000. Pole midagi õigemat ja väärikamat – ilma irooniata – kui võidelda nende eest, kes kultuurilehte vajavad. Võidelgem siis ka nende eest, kes jalgpalli MMi vajavad.

Ja veel: too 30 000 võrdub Tarandi väitel kuue kohaga riigikogus. Hea võrdlus. Samas 220 000 on 55 000 võrra enam, kui Reformierakond sai eelmisel riigikogu valimisel hääli, ja kui jalgpallifännidel oleks oma partei, hõivaks selle liikmed parlamendis umbes 40 kohta. Tegelikult on demokraatial veel üks mõiste – vähemuse võim enamuse üle –, mis klapib antud juhul nagu Konstantin Vassiljevi löödud pall vastase väravasse.