FOTO: Urmas Nemvalts

Kevadel Euroopa Parlamendi vastuseisu tõttu kinnitamata jäänud Euroopa Liidu eelarve aastateks 2014–2020 sai eile lõpliku heakskiidu.

Meie jaoks on kahtlemata üks olulisemaid eelarveridu Euroopa ühendamise rahastu, kust tuleb raha projektideks, mis liikmesriigile endale üle jõu käivad. See on euroopalik solidaarsus, milleks Euroopa Liit üldse olemas on. Soome ja Balti riigid on Euroopa Liidus nagu saared ning sellest eraldatusest üle saamiseks ongi vajalikud nii energia- kui ka transpordiühenduste rajamised. See on Rail Baltic, ja nüüd, mil raha selleks olemas, peab meil jätkuma ka poliitilist koostöökindlust ambitsioonika ühenduse rajamiseks.

Ka europarlamendi vaidlusele eelnesid tulised läbirääkimised alguses ametnike ja siis valitsusjuhtide tasandil, Eesti on üks väheseid riike, kel õnnestus neis vaidlustes võrreldes algsete pakkumistega oma positsiooni parandada. Europarlamendi eelarvekomisjoni esimees Alain Lamassoure ütles eile Eesti ajakirjanikele, et kuna rikkad riigid maksavad vaestest suhteliselt vähem, siis suletud uste taga otsuste tegemine tähendab enamasti tugevama õigust. Nii on Eesti ametnikud ja poliitikud meie positsiooni parandades teinud tublit tööd ja õppinud Brüsseli koridorides hästi hakkama saama.

Kuigi rahanumbrites parlament suurt midagi ei muutnud, seati siiski sisse mõningad mehhanismid, mis peaksid kriisiriikide olukorda veidi leevendama, samuti plaanitakse korrastada ELi sissetulekute süsteemi, mis on muutunud juba liiga komplitseerituks.

Neile riikidele, kes endiselt majanduskriisiga maadlevad ja kus tööpuudus on ELi keskmisest kõrgem, võiks olla kergenduseks see, et makromajanduskriteeriumide rikkumisel saavad neile osaks piiratud sanktsioonid. On mõistetav, et poliitiliste kompromisside tulemusena sellised kokkulepped sünnivad, kuid jätkusuutmatut eelarvepoliitikat ei peaks õhutama. Liikmesriikide nõrkus on alguse saanud siiski nende endi aastaid või koguni aastakümneid kestnud käitumisest. Siinkohal tuleb taas rõhutada struktuursete reformide tähtsust, mis pole ju sisuliselt midagi muud kui riigi reeglite vastavusse viimine reaalsusega. Netomaksjate kriitilisus eelarve menetluse käigus tähendab aga, et eelarve täitmist ja kriisiriikide võimekust oma lubadustest kinni pidada jälgitakse jätkuva tähelepanelikkusega.

Huvitav küsimus äsja vastu võetud finantsraamistikus on ka Euroopa Liidu sissetulekute süsteemi korrastamine. Tegelikult, arvestades kõiki erandeid, allikaid ja sõltuvusi, võiks seda nimetada sissetulekute süsteemi taasloomiseks, ja aega selleks – seitse aastat – ei ole üleliia palju. Eurokoridorides ringlevad ideed on seni veel üpris toore moega, kuid kahtlusteta on kõigil neil küljes sisepoliitiline hinnasilt ning läbirääkimised nii liikmesriikide sees kui ka liikmesriikide vahel ei saa kerged olema.