Jüri Maloverjan: kas läheks Sotši, Vova pittu?

Jüri Vendik Foto: Erakogu

Sotši tali­olümpia boikott lääne poliiti­kute poolt oleks hea samm, mis ei mõjutaks Vene­maal toimuvat, küll aga tõestaks nende poliitikute ja lääne­riikide vääri­kust, kirjutab Postimehe Moskva-kolumnist Jüri Maloverjan.

Inglise näitleja Stephen Fry kutsub üles Sotši olümpiat boikoteerima, seda geide ahistamise pärast Venemaal. Saksa justiitsminister Sabine Leutheusser-Schnarrenberger peab boikotti üsna võimalikuks – ikka samal põhjusel.

Mõned vene opositsionäärid algul arvasid, et Sotšisse ei tohiks tulla ei demokraatlike riikide poliitikud ega sportlased. Nüüdseks on nad taibanud, et selline seisukoht ei ole just kõige arukam ja et seda ei mõista ei oma rahvas ega välissportlased.

Sportlastele on olümpia mõistagi tähtsaim sündmus, neil on reeglina üsna ükskõik, kes on korraldajamaa, ja neid muidugi ei tohiks ei millegi eest sundboikotiga karistada. Moskva ja Los Angelese mängude ajastu on ammu möödas, ükskõik kui jahedad praegu suhted lääne ja Moskva vahel ka ei oleks.

Niisiis, nüüd arvavad ka Venemaa kõige leppimatumad opositsionäärid, et boikott peaks väljenduma selles, et just lääneriikide liidrid ei tule Sotši mängude avamispidustustele. Kui nad tulevad, siis tulevad tahes-tahtmata just nimelt Putinile külla. Ka Vene presidendile on see suur isiklik pidu.

Just tema tahtis korraldada olümpiat Venemaa kõige soojemas kohas, seal, kus asub tema lemmikresidents ja kus tal meeldis mäesuuskadega sõita. Tema läks mõne aasta eest isiklikult ROKi istungile, pidas kõne talle tundmatus inglise keeles, ja ROKi otsus Sotši kasuks oli justkui tema isiklik võit.

Lääne liidrite lühisõnum «Vova, me ei tule sinu pittu, sa oled paha poiss» ei muudaks Putinit ja tema Venemaad valitsevaid sõpru ega mõjutaks Venemaa sisepoliitikat, küll aga näitaks nii oma valijatele kui ka venelastele, et demokraatlike riikide liidrid ajavad ka tõepoolest nn väärtuspõhist poliitikat.

Igale riigitegelasele on muidugi ülim väärtus tema kaaskodanike, sh tema maa ärimeeste huvid, kuid vaevalt et selline demarš saaks oluliselt majandussuhteid mõjutada.

Seejuures, et sõnum ka kasvõi mõnedele Vene lihtkodanikele kohale jõuaks, peab olema õige motivatsioon, ja sellega panevad sellised inimõiguste eest võitlejad nagu Fry ja Leutheusser-Schnarrenberger kõvasti mööda.

Venemaa on suurel määral homofoobne maa, sellega tuleb arvestada, ning protest geide ja lesbide ahistamise vastu lihtsalt ei leia venelaste seas vastukaja. «Ah et sellised siis on nende peamised väärtused,» mõtleb tavakodanik Andrei või Sergei. «Nii ma arvasingi. Moraalsed värdjad ja silmakirjatsejad kõik.»

Kremli laulikud aga saavad alati vastu väita, et «alaealistele suunatud homopropaganda» seaduslik keeld pole otseses mõttes sugugi homode ahistamine.

Õige motivatsioon oleks: teil ahistatakse teisitimõtlejaid, kusjuures mitte vaid liberaale, aga ka vasakpoolseid ja rahvuslasi, teil on valimiste asemel morn tsirkus, mõnedes Põhja-Kaukaasia «vabariikides» on hoopis idamaised despootiad; olümpia toimub okupeeritud Abhaasia piiril; teil on kohus saanud tegevvõimu äraostetavaks haruks, teil on õigusriigi asemel endiste KGB-laste vertikaali võim, ja just sellepärast teil vohab ennenägematu korruptsioon – me ei saa tulla isiklikule peole inimese juurde, kel lasub vastutus selle kõige eest.

See punkt, mis puudutab korruptsiooni, võib venelasi kõige rohkem huvitada. Lausvarastamise Sotši olümpiaobjektide ehitamise käigus on oma lemmikteemaks valinud üks Venemaa opositsionääre Boriss Nemtsov, kes kirjutas raamatu-ettekande pealkirjaga «Taliolümpia subtroopikas».

Nemtsovi uuring on üpris populistlik ja pealiskaudne (ja kes ometi laseks tal tõsiselt uurida, kuhu on raha kadunud), kuid põhisõnum on selge: Sotši olümpia objekte ehitasid (mõnd ehitatakse siiamaani, kolm kuud enne mängude algust) Putinile lähedased suurärimehed ja klannid fantastilise raha eest.

Sotši olümpia kogumaksumus on Nemtsovi ja tema kaasautori Leonid Martõnjuki sõnul ületanud 50 miljardit dollarit, mis on 4,2 korda rohkem, kui oli algselt planeeritud. Eelmine taliolümpia Vancouveris maksis kuue miljardi ringis, suveolümpia Pekingis aga, ametlikult, 43 miljardit.

Vene võimuvertikaal on juba oma efektiivsust näidanud teise taolise prestiižika foorumi korraldamisel – mullu Kaug-Idas Aasia ja Vaikse ookeani majanduskoostöö organisatsiooni tippkohtumisel. Selle ettevalmistamisele kulutati mitme aasta jooksul 20 miljardit dollarit, ometigi ootasid külalisi ees mittetöötavad liftid, lagunevad teed, lonkav teenindus ja «inglise keelde» tõlgitud viidad stiilis «Academic Theater of a name of Gorkogo».

Vladivostoki õppetund ja Sotši koondeelarve imetlusväärne kasv tegid ka Kremli veidi murelikuks. Veebruaris muigas kurjatõotavalt Putin ise Sotšis telekaamerate ees, kuulates, et üks talispordikompleksidest, mis pidi kaks aastat tagasi valmis olema, on siiamaani lõpetamata, selle hind aga kasvas ligi kuus korda. Seejärel jäi oma kohast ilma kompleksi ehitaja ja Venemaa Olümpiakomitee aseesimees Ahmed Bilalov. Tõsi küll, räägiti, et Bilalov oli hoopis Dmitri Medvedevi soosik, mitte Putini oma.

Tegelikult pole maailma üldsust ja ROKi need pisiasjad – kui palju on Sotšis või Pekingis kõrvale kanditud – kunagi huvitanud. Neile on peaasi, et kõik läheks sujuvalt ja ladusalt. Ning selles, et Sotšis saab veebruaris kõik olema laitmatu ja suurejooneline, on vähe kahtlust.

Poliitikutel aga on alati varnast võtta vabandus, et olümpia on ju rahvusvaheline spordi ja rahu pidu, pole eriti tähtis, et see parasjagu nii ebameeldivas riigis toimub. Ei ole nii väga ebameeldiv kah, vaadake Põhja-Koread.

Sotši taliolümpia boikott demokraatlike riikide juhtide poolt oleks olnud ilus, tõesti väärtuspõhine žest. Lausa kahju on, et see peaaegu kindla peale teoks ei saa. Aga lõppude lõpuks, tõtt-öelda võib venelastele Sotšis tõeliseks hoobiks osutuda üks asi – kui Vene hokikoondis ei võida kulda.