Eeva Mägi

FOTO: Erakogu

Autoriõiguse seaduse muutmise käigus on plaanis seadusse viia sisse arhitektidele üpris ohtlik säte, kirjutab Maastrichti Ülikooli intellektuaalomandi õiguse magister ja TÜ doktorant Eeva Mägi Postimehe arvamusportaalis.

Arhitektid kujundavad meie igapäevaelu ümbritsevat keskkonda. Arhitektuur erineb aga paljuski teistest kunstivaldkondadest, sest arhitekt ei ole oma loometöös täiesti vaba. Ta peab arvestama hoone omaniku soove ja avalikku huvi ning seda, et hoone täidaks kõige paremini talle antavat eesmärki. Piirid seab ette ka olemasolev keskkond, kuhu hoone ehitatakse.

Arhitekt kui autor peab juba algselt arvestama sellega, et tema teost hakatakse muutma ja täiendama. Mõeldamatu oleks olukord, kus isik ostab endale kuulsa eesti kunstniku maali ja otsustab seejärel maali ise muutma hakata. Ent olukord, kus hoone omanik otsustab teha hoonele juurdeehitisi või muuta oluliselt hoone välimust, on pigem tavaline. Arhitektuuri kui kunstivaldkonda suhtuvad inimesed veidi teisiti, sest see mängib lisaks puhtale kunstilisele ilule ka väga praktilist rolli inimese igapäevaelus. Arhitektid projekteerivad majad, mis täidavad väga funktsionaalset eesmärki ja on loodud püsima pikka aega. Inimesed ei ole teadlikud arhitekti autoriõigustest ning nende mõjust projekti ja selle järgi ehitatud hoone kasutamisele, samuti sellest, et arhitekti autoriõigused hoonele jäävad kehtima ka pärast hoone valmimist. Selline teadmatus toob sageli kaasa hoone omaniku või arhitektuuriprojekti tellija poolt autoriõiguste rikkumise.

Miks peab arhitekt tihtipeale tõdema, et algus oli hea, aga lõpuks ikka ....

Ideaalis peaks arhitekti töö algama eskiisist ja lõppema autorijärelvalvega, sinna vahele mahub veel eelprojekti, põhiprojekti ja tööprojekti koostamine. Praktikas aga piirdutakse arhitektilt vaid kas eskiisi või eelprojekti tellimisega ning teose edasise saatuse otsustab töö tellija. Teisisõnu ei saa arhitekt oma tööd lõpuni teha ega otsustada, millisena teos peaks valmima.

Tüüpiline olukord näeb välja järgmine: arhitektuuribüroo osaleb konkursil, töö valitakse võidutööks ja sõlmitakse arhitektiga leping, lepingus on aga sees klausel, millega arhitekt annab ära kõik oma varalised ja isiklikud autoriõigused. Sellest klauslist piisab, et edaspidi ei pea tellija arhitektiga tegemist tegema. Tegemist on nn JOKK-olukorraga, sest konkurss on korraldatud, kõik õigused on tellijale üle läinud, nüüd tuleb vaid leida keegi kolmas, kes selle töö võimalikult odavalt lõpuni teeks.

Tegelikkuses on arhitektid sageli silmitsi olukorraga, kus nad ei saa oma tööd lõpuni viia ega määrata, millisena nende loodud teos lõpuks valmib. Viimaks ei jäägi arhitektil muud üle, kui nõuda oma nime eemaldamist projektilt ja loota, et keegi teda selle hoonega ei seosta, sest projekti on kellegi kolmanda poolt niivõrd muudetud, et arhitekt ei tunne selles oma loomingut ära või ei tahagi tunda.

Ühelt poolt tundub igati mõistlik, et arhitektil on õigus täielikult oma töö lõpetada, kuid teiselt poolt tundub jällegi mõistlik, kui töö tellija või teose omanik saavad tellitud töös ka ise muudatusi ning kohendusi teha, otsustades, mis on vastaval hetkel kõige parem ja mõistlikum. Ühte või teist poolt eelistades ei ole võimalik antud probleemi õiglaselt lahendada, sest tihti sõltub kõik siiski konkreetsest olukorrast ja sellest, mida ja miks on töös vaja muuta.

Kuidas siis ikkagi saaks nii, et arhitekt teeb oma töö lõpuni ja ka tellija/omanik on rahul? Nähtavasti tuleks selleks muuta autoriõiguse seadust viisil, mis tagaks mõlemale poolele võrdsed õigused ning välistaks olukorra, kus arhitektil on võimalik konkursil osaleda või leping projekteerimiseks omanikuga sõlmida vaid tingimusel, et ta loovutab kõik autoriõigused, ja kui autoriõigused loovutatud, siis pole enam ka õigust tööd jätkata.

Kas arhitekt teeb hoone või hoone arhitekti?

Kogu probleem keerleb arhitekti isiklike autoriõiguste ümber, mis kehtiva autoriõiguse seaduse kohaselt ei ole võõrandatavad ja on autorist lahutamatud. Nimelt kuulub arhitektile võõrandamatu õigus teose puutumatusele ehk õigust teost muuta ja teha sellele lisasid. Kehtiva seaduse kohaselt tuleks arhitektilt küsida nõusolek iga muudatuse või lisa tarvis. Ka arhitektid nõustuvad, et kohati on kehtiv autoriõiguse seadus isiklike õiguste kohapealt liialt jäik ja tellijaid koormav. Samas ei saa aga aktsepteerida olukorda, kus kohatu sätte sõnastuse pärast saaks lubada arhitekti isiklikest õigustest täielikku möödavaatamist.

Hetkel on käimas intellektuaalse omandi õiguse kodifitseerimine, mille käigus on plaanis muuta ka kehtivat autoriõiguse seadust. Eesmärgiks on luua tasakaalustatud regulatsioon, mis toetab teadmistepõhist ettevõtlust, kuid arvestab ka loojate ja ühiskonna huvidega. Plaanis on lühendada isiklike õiguste osa ja autori õigus teose puutumatusele siduda vaid autori au ja väärikuse kaitsega. Teisisõnu on plaanis isiklike õiguste osast välja jätta autori isiklik õigus lubada teistel oma teost muuta või lisada teosele lisasid.

Kas selline muudatus on mõistlik ja tagab tasakaalustatud regulatsiooni? Arhitektuurivaldkonnas kindlasti mitte! Taoline muudatus tekitaks olukorra, kus arhitekti isiklikest õigustest ülesõitmine oleks seaduslik ja igati lubatud. Arhitektidel kaoks igasugune võimalus oma teos lõpetada või otsustada teose erinevate loomisetappide üle. Kui juba praegu ei kaasata arhitekte teose lõpuni ehitamisse, siis miks peaks keegi seda tegema olukorras, kus ka seadus sätestab, et arhitektil ei ole õigust otsustada teose muutmise ja lisade üle?

Autoriõiguse seaduse kodifitseerijate soov siduda muutmisõigus vaid autori au ja väärikuse kaitsega loob olukorra, kus autori isiklike õiguste rikkumisega oleks tegemist vaid juhul, kui muutmisega riivatakse autori au ja väärikust. Taolist muudatust põhjendatakse sellega, et tarbijal ja ka muul teose kasutajal või omanikul peab olema võimalik teost kasutada ilma, et peaks igakordse muudatuse tarvis küsima nõusolekut autorilt. Funktsionaalsete teoste puhul on see argument muidugi põhjendatud, kuid arhitektuuriteos ei ole pelgalt tarbijakeskne teos, mida on vaja igapäevaselt muuta või pidevalt tarbija soovidele mugandada. Arhitektuuriteosed on püsivad ja määravad meie elukeskkonna väärtuse.

Seega ei paku plaanitav autoriõiguse seaduse isiklike õiguste osa muutmine lahendust arhitektidele, sest jätkuks olukord, kus arhitekt ei saa oma tööd lõpetada ega töö eest vastutust võtta. Autoriõiguse üheks peamiseks eesmärgiks peaks olema  nii autoriõiguste kaitse kui ka kultuuri areng ja säilimine.

Milles seisneb teose väärtus, kui endale teose soetanu võib teost muuta oma suva järgi? Sellisel juhul kaoks ära piir kunstiteose ja tarbeeseme vahel, sest igast teosest saaks justkui tarbeese. Ja kui muutmine on juba teoks saanud, siis mis aust ja väärikusest siin enam juttu saab olla? Või on seaduselooja silmis autori au ja väärikus rahaliselt hüvitatav, välistamaks autoril isegi minimaalse vastutuse võtmise ühiskonna ja kultuuri väärtuste arengu ja säilimise eest?

On ilmselge, et kehtiv autoriõiguse seadus on iganenud ja ei toimi, kuid kas siinjuures on mõistlik liikuda ühest äärmusest teise – autorikaitselt ettevõtluse kaitsmisele – või oleks õigem kaitsta mõistlikult mõlemat? Kehtiv autoriõiguse seadus annab laiaulatusliku kaitse autoritele, kuid kas see on nüüd piisav põhjus luua autoriõiguse seadus, mis võtab autoritelt ühe peamise isikliku õiguse: õigus teose puutumatusele.

Loojat lahustav seadus

Kuidas siiski leida võimalik tasakaal autori ja teose omaniku/kasutaja huvide vahel? Hea näitena võib tuua Hollandi autoriõiguse seaduse, kus on sätestatud, et isegi pärast varaliste õiguste loovutamist on autoril õigus vaidlustada igasugune teose muutmine, välja arvatud juhul, kui selline muudatus oli mõistlik ega riiva autori au ja väärikust. Taolise isikliku õiguse  sätte sõnastamisega oleks tagatud nii autori kui ka teose omaniku huvid ja välistatud oleks vajadus võtta lepinguga autorilt ära kõik isiklikud õigused, samuti oleks välistatud olukord, kus autor keeldub andmast nõusolekut muudatustele, mis ei ole mõistlikud. Hollandi kohus on mõistlike muudatuste analüüsimisel jõudnud järeldusele, et mõistlikud on muudatused, mis on vajalikud, et säilitada või taastada teos ja mis ei muuda teose välisilmet. Veelgi enam – taoline sätte sõnastus lahendaks suurepäraselt ka arhitekti peamise probleemi: võimaluse lõpetada oma töö. Arhitekt saaks oma töö lõpuni teha ja ka tellija võib viia sisse mõistlikke muudatusi.

Autoriõiguse seadus peab siiski eristama asjaolu, et kunstiteos ei ole masstoode, millega tarbija võib teha mida iganes. Arhitektuuriteosed on ühed olulisemad teosed ühiskonna kultuuri ja elamisruumi kujundamisel. Autoriõiguse seadus peab tagama autorikaitset väärivate teoste kaitse ja väärtuse säilimise, mis omakorda tagab kultuuri arengu ja säilimise.

Kujutage vaid ette, milline saaks olema meid ümbritsev keskkond, kui igaüks võib hakata arhitektuuriteoseid oma suva järgi muutma või kujundama! Arhitektil võiks siiski olla õigus arhitektuuriteose lõpetamisele ja mõistlikule säilimisele ning sellist õigust võiks hinnata ka meie seaduselooja uue autoriõiguse seaduse väljatöötamisel.