Tartu tervishoiu kõrgkooli rektor Anneli Kannus.

FOTO: Margus Ansu

Mulle kohe meeldivad artiklid stiilis «meil on vaja IT-mehi 3000 ja teiste valdkondade esindajad ainult 4000». Just nii – tuleviku värk. Ainult et samasuguste arvudega opereerivad ka kõikide teiste valdkondade esindajad. Usun, et kui liita kõikide ministeeriumite tööjõuvajaduse prognoosid ning kõrvutada neid gümnaasiumilõpetajate ja töötute koguarvuga, saame teada: vajadus on kas üleprognoositud või meil tõesti ei jätku inimesi. Küsimus on endiselt õhus – mida teha?

Üks on selge – haridus- ja teadusministeerium (HTM) ei suuda üksi prognoosida tegelikke vajadusi ning tegeleda erinevate valdkondade vajaduste katmisega. HTMi poolt vaadates kisub lihtsalt iga valdkond tekki enda poole. Võrrandis on aga muutujaid veel – oluline on õppija oma soovidega, ühelt poolt hariduse kvaliteedile ja teisalt ettekujutusega tulevasest elukutsest. Vahel õppija lihtsalt teab, mida talle umbes tulevikus (üldiselt) teha meeldiks. Ja nii ei meeldigi meie tulevastele õppijatele kõik valdkonnad ühtviisi või ei küündi nende võimed endale meeldivas valdkonnas õppima-tegutsema. Eestis võib seetõttu aga tekkida nii mõneski valdkonnas spetsialistide puudujääk.

Tervishoiusüsteemis räägitakse poolavalikult sellest, et osa tervishoiuasutuste mahu vähendamisel jääb töötajaid justkui üle. Lisaks on toodud mõned positiivsed näited, kus välismaalt tulnud arst saab meil väga hästi hakkama. Ent tähelepanuta on jäänud näiteks praeguste tervishoiutöötajate keskmine vanus, mis pole just väga madal. Lisaks viskame me jälle nalja – pension on nii väike, et kes neist tervishoiutöötajatest ikka töölt ära läheb. Järgmine nali käib välismaale töölemineku kohta – Eestis on hästi, kuna õde teeb poole kohaga tööd Soomes ja täiskohaga Eestis, lätlastel ja leedukatel on kehvasti, sest sealt minnakse üldse ja lõplikult lõuna poole tööle.

Mina kahjuks ei tea, milliselt maalt võiks tulla meile õppima inimesed, kes jäävadki siia tööle tervishoiutöötajatena. Välismaalt tulijail on vajalik õppida kohalikku keelt, kuid eesti keel on keeruline, seega õpiks parem soome või rootsi keelt? Pole ju saladus, et seal palk pisut parem ja töökoormus mõistlikum. Pealegi kimbutab tervishoiutöötajate puudus kõiki põhjamaid. Ehk tuleksid lätlased? Ei tea, kas tulevad. Koostööd tehakse küll, ka praktikante oodatakse, aga kas tuleksid päriselt siia?

Mitmetes valdkondades on meil pakutav haridus nii hea, et välisüliõpilaste arv ülikoolides kasvab. Välisõppejõud rikastavad iga kõrgkooli kultuuri ja annavad üliõpilastele suurepärase kogemuse. Lisaks annavad väliskogemused nii meil kui mujal tudengitele julguse mujale minna ja ringi vaadata.

Muidugi loodame, et ringivaatajad tulevad ükskord tagasi. Tean seda, et juba praegu tuleb toetada nendes valdkondades õppijaid, kus tööjõukriis paistab. Turundus, valdkonna reklaam, toetused õppijale, võimalused õppejõule, töökeskkonna ja -õhkkonna parandamine jms ei tohi jääda lihtsalt kõrgkooli õlgadele, sellega peavad tegelema vastava valdkonna ministeerium ja tööandjad koostöös kõrgkooliga.

Meil igaühel on justkui oma asi ajada ja vahel tundub tõesti, et miks muretseda kümme aastat ette – kuid see on ju meie oma riik ja mina tahan, et minu riigil läheks hästi ka aastakümnete pärast. Ja et saaks terves väikses Eestis nii kvaliteetset arsti- kui õendusabi ka edaspidi – kasvõi mitmekümne aasta pärast.