Martin Kala: oraakli kuri ettekuulutus meediale

Kommentaarid Foto: Repro

Delfi internetikommentaaride kaasus on sõnavabadusele ohtlik pretsedent. Meediaväljaannete omanikud väristavad otsuse peale õlgu mitte ainult sellepärast, et Delfi teenuseosutajana kohtus kaotas. Suurem probleem seisneb selles, et ootamatu olukord rajab teed järjest kriitikavabamasse tulevikku. Ja siin on ka praktiline kaalutlus: kas on mõttekas lasta ajalehe veebiväljaandesse lugejate kommentaare, kui tagajärjeks võib olla vastutus kõlvatu sisu eest ning – arvestades, millised summad on mängus – ka väljaande pankrot?

Online-kommentaarid on tänapäeval ajakirjanduse lahutamatu osa: lugejate arvates on neil õigus illustreerida veebimeedia väljundeid oma arvamusega. Ühesuunaline meedia hakkab asenduma dialoogiga.

Ka meediaärimehed on mõistnud, et online-kommentaaride lubamine ja integreerimine ajakirjanike töösse on väärtuslik lisa väljaandja ärimudelile: kirglike lugejate arvamusavaldused ning detailsed tähelepanekud pakuvad lugudele uue vaatenurga ja võimaldavad väljaandjal saada tagasisidet selle kohta, millisena näevad ja hindavad lugejad ajalehte ning ka elu laiemas pildis. Ühtlasi laiendab lugejate tagasiside uudistetoimetuse vaatevälja, on inspiratsiooniallikaks uutele ideedele, täiendab käsitletavaid teemasid uute allikatega või pakub probleemile uusi lahendusi.

Teisest küljest pole nn kodanikuajakirjandus üksnes lõbus linnulaul sellest, kuidas heasoovlikud lugejad kasutavad oma võimalust osaleda demokraatlikus debatis, pakkudes väljaandjatele tarku tähelepanekuid. Võimatu on piirata kommentaariruumis nende tegevust, kellel pole midagi konstruktiivset öelda. Laim ja solvangud ei saa kunagi olla artiklile lisaväärtus.

Võimalik, et anonüümsus ja distants, mida pakub internet, kutsuvad üles tagajärgedeta käitumisele ja julgustavad lugejaid eirama sotsiaalseid norme. Selge on see, et enamik meist on näinud veebilehtede kommentaariumides üsna sageli šokeerivaid, halvasti kirjutatud, ignorantseid või lausa kuritahtlikke kommentaare.

Euroopa Inimõiguste Kohtu 10. oktoobri 2013. aasta otsus kaasuses Delfi AS versus Eesti Vabariik on tekitanud kodumaal vähe avalikku arutelu, küll aga on see jalule ajanud välismaa online-meedia, uudisteportaalid, blogid, väljaandjad ja sõnavabaduse surverühmad ning algatanud ägeda vaidluse pressivabaduse teemal.

Kaasus puudutab ASi Delfi veebiväljaande vastutust kolmandate isikute kirjutatud kommentaaride eest. 9. märtsil 2006 palusid hageja esindajad Delfil kommentaariumist eemaldada solvavad märkused ning nõudsid lisaks 500 000 krooni kahjutasu. Delfi eemaldas kommentaarid viivitamata, kuid kahjunõuet rahuldamast keeldus. Kohtuotsus, millega mõisteti Delfilt hiljem hüvitisena siiski välja 5000 krooni suurune summa, jäi Tallinna ringkonnakohtus ja riigikohtus muutmata.

Eesti kohus leidis, et Delfil on kommentaaride toimetamises ainukontroll, seega oleks pidanud takistama selgelt ebaseaduslike kommentaaride avaldamist. Seda olenemata tõsiasjast, et Delfi kustutas solvavad kommentaarid kohe neist teada saades.

Euroopa Inimõiguste Kohtu esimene instants leidis ühehäälselt, et Eesti kohtu järeldused olid põhjendatud ja veebilehe sõnavabaduse sellekohane piiramine oli proportsionaalne. Kohtu kinnitusel olid kommentaarid laimava sisuga ning sellises vormis solvamist ei saa põhjendada sõnavabaduse argumendiga.

Huvitav tähelepanek on, et kohtu arvates tuleks Delfit siinjuures pidada kommentaaride väljaandjaks kahel põhjusel. Esiteks oli võimalus kommentaare modereerida vaid Delfil endal. Teiseks seetõttu, et kommentaaride esitamisele oli kehtestatud sisekorraeeskiri, mida ka järgiti.

Seetõttu ei nõustunud riiklikud kohtud Delfi arvamusega, et tema kui teenusevahendaja vastutus on ELi elektroonilise kaubanduse direktiivi (2000/31/EÜ) kaitse all, sest kohtu arvates pole Delfi pelgalt tehnilist laadi operaator ja passiivne vahendaja. Ka näiteks sotsiaalvõrgustikud on sunnitud ikka ja jälle läbi vaatama oma seisukohad, mis puudutavad kasutajate loodud probleemset sisu, ja ka seda, kas võrgustik ise on lihtsalt platvorm või ka sisu tootja.

Sellega seoses meenub hiljutine kaasus Taanist, kus on küsimuseks sotsiaalvõrgustikes avaldatava sisu tsenseerimine. See tuli päevakorda, kui Facebook otsustas käesoleva aasta jooksul kahel korral blokeerida Taani päevalehe Berlingske kasutajakonta terveks ööpäevaks.

Põhjuseks oli sotsiaalvõrgustikus ilmunud artiklite sisu, mis oli vastuolus Facebooki suuniste ja kasutustingimustega. Esimene artikkel rääkis ­1960ndate aastate hipikommuunist, mida illustreerisid pildid paljastest hipidest. Teine lugu keskendus õpilaste seksuaalõppele, mida illustreerisid joonistused anatoomiaõpikust.

Kolmanda rikkumise korral blokeerib Facebook konto igaveseks ning see on ka põhjus, miks Taani väljaandjad pöördusid ENPA poole palvega informeerida Euroopa institutsioone olukorrast, kus teenuse vahendaja tsenseerib oma hinnangute põhjal ajakirjanduslikku materjali.

Kolleeg Gabrielle Guillemin sõnavabaduse eest võitlevast organisatsioonist «Article 19» on kvalifitseerinud Delfi kaasuse «tõsiseks löögiks sõnavabadusele internetis», mis eirab rahvusvahelisi standardeid internetiteenuse osutajatele laieneva piiratud vastutuse kohta. Ajakiri Index on Censorship, mis tunneb muret maailmas jätkuva tsensuuri pärast, peab Delfi kohta käivat otsust tõeliselt alarmeerivaks veebilehtedele ja nende modereerijatele. Äärmiselt negatiivne kohtuotsus peaks murelikuks tegema kõiki neid, kes võimaldavad kasutajatel veebis artikleid kommenteerida.  

Meediaõiguse eksperdi professor Katrin Nyman-­Metcalfi sõnul sellega võrreldavat kohtupraktikat palju pole ning ühtlasi ei saa ka väita, et e-kaubanduse direktiivi kitsam tähendus vastutuse küsimuses oleks selge. «Raske on täpselt teada piire passiivse vahendaja ja aktiivse sisu haldaja vahel. Vägagi võimalikud on ka piiripealsed olukorrad,» ütles Nyman-Metcalf.

Veel üks äärmiselt huvitav element Eesti kohtu põhjenduses oli see, et Delfi sai avaldatud kommentaaridest majanduslikku kasu, mis võis piirata portaali huvi võtta kiireid ja asjakohaseid meetmeid.

Pole lõpuni selge, miks pöördus Delfi edasise abi otsinguil Euroopa Inimõiguste Kohtusse – ilmselt toetuti inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis sätestatud väljendusvabaduse klauslile (artikkel 10). Tegelikult oleks pidanud asja arutatama Luxembourgis asuvas Euroopa Kohtus, mille ülesanne on nimelt Euroopa õiguse – acquis communautaire – analüüsimine ning õigusemõistmine.  

Igatahes jõudis Euroopa Inimõiguste Kohtu esimene koda järeldusele, et tegemist polnud konventsiooni väljendusvabaduse nõude rikkumisega, ning ühtlasi toetas Strasbourgi kohus Eesti kohtu arutluskäiku. Põhiküsimuseks sai kohtu hinnangul see, kas veebiväljaande tsiviilvastutus laimavate kommentaaride eest on ebaproportsionaalne ja piirab tema õigust sõnavabadusele.

Inimõiguste kohus uuris kõigepealt kommentaaride avaldamise konteksti. Kuigi kohus tunnistas, et uudis ise oli tasakaalustatud ja teenis avalikku huvi, leiti samas, et Delfi oleks pidanud ette nägema, et lugu võib tekitada negatiivseid reaktsioone. Kuna kõnealuse artikli puhul oli keskmisest suurem risk, et selle peale võidakse postitada kohatuid kommentaare, pidanuks Delfi olema vastutuse vältimiseks eriti ettevaatlik. Kuigi Delfi oli loonud ebakohaste kommentaaride automaatfiltri, oli filter kolmandatele isikutele tehtud kahju ärahoidmiseks siiski puudulik.

Kahetsusega tuleb märkida, et Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunikud ei kasutanud lahendis internetiteenuse vahendajate vastustust käsitlevaid sätteid e-kaubanduse direktiivis, mis esmalt puudutavad teenuseosutajate vastutust, teatamise ja kõrvaldamise korda ning vastutust pärast sisu kõrvaldamist. Seega oli inimõiguste kohus ignorantne asjaolu suhtes, et teenusevahendajate vastutust puudutavate ettekirjutuste eesmärk on stimuleerida Delfi-suguseid platvorme just nimelt eemaldama sisu, mille õigusvastasusest on neid teavitatud. Vastutasuks pakub ELi e-kaubanduse direktiiv veebivahendajatele vabadust vastutusest kolmandate isikute kommentaaride eest. Kui aga veebileht ettekirjutusi ei täida ning solvanguid ei eemalda, siis on kohane rakendada ettenähtud vastutuse aluseid.

Üldisemalt jääb mulje, et Euroopa Inimõiguste Kohus usub naiivselt, et iga kannatanu tegutseb siiralt ja heauskselt ning et interneti tsensuurifiltrid teevad imet, likvideerides igasuguse pahatahtliku elemendi, mis veebiringlusesse satub. See paneb veidi muigama.

Kommentaarid ja solvamine on ajakirjanduses üsna igapäevased. Kuid hiljuti on tekkinud hulgaliselt juhtumeid, kus hageja läheb kohtusse just raha saamise eesmärgil. Isikukahjul võivad Euroopas olla kulukad tagajärjed, kuna süüdistused poliitilistel, religioossetel ja ideoloogilistel alustel on kerged tekkima.

Oleme Euroopa päevalehtede ühendatud jõul püüdnud Brüsselis selgitada Euroopa seadusandjaile, et laimusüüdistuste puhul esineb ELis tihti selgusetust. Ajakirjandus vajab midagi olgu siis trükis, eetris või veebis avaldades kindlust, et sisu vastaks selle maa seadustele, kus toimetus selle avaldada otsustas. Tänapäeval ei ole teave seotud kindla riigiga, kuna kõik on võrgus kättesaadav.

Meedia puhul loob ebaproportsionaalse riski tõsiasi, et materjali ilmudes võib alata nn laimuturism (libel tourism, ­forum shopping) eesmärgiga leida kohus, mis arvatakse olevat heldekäelisem. Järjest rohkem inimesi kasutab säärast skeemi rikastumiseks, ajakirjanike vaigistamiseks ja sõnavabaduse piiramiseks, sest isegi kui kostja õigeks mõistetakse, võivad hiiglaslikud kohtukulud väljaandja pankrotti viia.

Selles suhtes näitab Eesti kohtu otsus mõista Delfile kui suurele turuliidrile trahviks ainult 320 eurot, et asi oli puhtalt põhimõtteline.

Delfi kaasusest veel. Euroopa Inimõiguste Kohus tegi ka mitu murettekitavat avaldust, sealhulgas ettepaneku, et «netiportaalid peavad mõistma, et nende artiklitele võib saabuda arvukalt negatiivseid reaktsioone, millest mitmed võivad väljuda kriitika vastuvõetavatest piiridest, ja erimeetmete rakendamine on vajalik vastutuse vältimiseks». Veebis kommenteerimisega kokkupuutunud teavad, et enamik avalikkust huvitavaid uudiseid tekitavad tõenäoliselt tuliseid debatte ja toovad kaasa lugejate erinevaid, ka šokeerivaid märkusi. Lisaks jättis inimõiguste kohus põhjendamata Eesti kohtu seisukoha, et kommentaaride ilmutamisega kaasnev reklaamitulu on otseselt seotud väljaandja vastutusega kommentaaride sisu eest.

Mitmes mõttes loob inimõiguste kohtu otsus Delfi kaasuses väga ohtliku pretsedendi sõnavabaduse vallas. Selline lahend näitab mõistmatust teenusevahendajate vastutuse suhtes ning ignoreerib laiemalt seda, kuidas internet töötab. Ühtlasi on – ehk mugavusest – eiratud asjakohaseid rahvusvahelisi standardeid, mis käsitlevad sõnavabadust internetis.

 «Kohtu lõppjäreldus kõlab nii, et uudisteportaalid peaksid vastutuse vältimiseks kommentaariumid sulgema. Punkt. See võtaks aga interneti kasutajatelt väärtusliku võimaluse osaleda avalikus debatis ning ühtlasi on kriitiliseks ohuks väljaandjate ärimudelile,» kinnitas «Article 19» õigusnõunik Gabrielle Guillemin.

Kindlasti toob Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkoda edasikaebamise korral asjasse selgust ja loodetavasti pühendatakse rohkem aega ja ressursse Euroopa Liidu acquis’ ning kehtiva kohtupraktika analüüsimisele. Vastupidisel juhul peaks Delfi tõsiselt kaaluma võimalust kaitsta oma õigust sõnavabadusele internetis Euroopa Liidu kohtus Luxembourgis, mitte raisata väärtuslikku aega Strasbourgis.

Maailma Ajalehtede ja Väljaandjate Liit (WAN-IFRA), mille liige ja koostööpartner on ka Euroopa Ajalehtede Väljaandjate Liit (ENPA), avaldas hiljuti ajalehtede online-kommentaariume käsitleva uuringu, mille kokkuvõttes järeldati järgmist.

•    Kommentaaride mõõduka eel- ning järelmodereerimise küsimuses jagunevad meediakompaniid üldiselt pooleks. Väike osa väljaandjaid kasutab kombineeritud lähenemist.

•     Keskeltläbi kustutavad kompaniid 11 protsenti kommentaaridest nende solvava, vaenu õhutava või sõimava sisu tõttu.

•     Enim kommenteeritavad teemad on ootuspäraselt poliitika, millele järgnevad sotsiaalküsimused, religioon, arvamusartiklid, sooküsimused, sealhulgas seksuaalvähemuste õigused.

•     Üldine arvamus oli, et modereerides lugejate kommentaare, ei piirata nende õigust sõnavabadusele. Enamik lehetoimetajaid leidis, et internetis on lõputu arv kohti, kus on võimalik oma seisukohti väljendada – mitte ainult konkreetselt uudiste­saidil –, ning see on väljaandja enda otsustada, millise sisuga vestlusi ta oma saidile laseb.

•     Märgatav teadmatus valitseb online-kommentaaride õigusliku olukorra asjus – kes vastutab öeldu eest, mis täpselt on ebaseaduslik, kuidas sellega kõige paremini tegelda?

•     Kommenteerijate pärisnime registreerimine versus anonüümsed kommentaarid on küsimus, mis tekitab palju lahkarvamusi, ning seni puudub selles konsensus. Raportis leiti, et registreerimise nõue vähendab aktiivsete kaasarääkijate arvu märkimisväärselt.

•   Enamik kirjastajaid ei modereeri sotsiaalmeediat sama aktiivselt kui oma veebilehti, kuna sotsiaalvõrgud identifitseerivad oma kasutajaid ja tulemuseks on viisakam diskussioon.

Raportis esitati ka üleüldisemad trendid ja teemad. Esiteks arvasid toimetajad, et valenimede kasutamine tekitab keerulise probleemi, sest poliitikat puudutavate artiklite puhul aktiviseeruvad parteide tagatoad ja poliitilised aktivistid, et kasutada kommentaariumi poliitiliseks survestamiseks ning oma vaadete levitamiseks. Eestis võib näiteks tuua Keskerakonna sarikommentaatori, kes erinevate kasutajanimede alt saatis paari nädala jooksul oma linnavalitsuse arvutist 300 koduparteid tunnustavat kommentaari.

Kommentaaride modereerimise küsimuses on selge, et eelmodereerijateks on toimetajad, kuivõrd järelmodereerimise puhul on roll lugejal: sobimatu sisu võib ära märkida lugeja või tuvastatakse see kommentaaride läbikammimise teel. WAN-IFRA raportis kommentaaride modereerimistavade kohta ei ilmnenud väljaandjate üksmeelt. «Delfi kaasus tekitab küsimuse, kui palju mõjutab see veebiväljaannete edaspidist suhtumist online-kommentaaridesse, ning ühtlasi näitab, kui oluline on lugejaskonna õigus anonüümselt kaasa rääkida,» kommenteeris Ülemaailmse Toimetajate Foorumi peadirektor Cherilyn Ireton.

Väljaandja suunised pole toimetajatele ja ajakirjanikele kasulikud mitte ainult selle tõttu, et nõustavad lugejaid kenasti käituma, vaid teevad ühtlasi teatud kommentaaride kustutamise (õigustamise) lihtsamaks. Lisaks on märgata turul uusi teenuseosutajaid, kelle tööks ongi kommentaarihunnikute läbikammimine, sest väljaandjatel pole selleks töötajaid ja ajakirjanikud peaksid keskenduma pigem sisulisele tööle.

Ka tuvastas uuring, et kommenteerijate identifitseerimise korral on tulemuseks kvaliteetsem debatt, milles osaleb märksa vähem inimesi. Ent oluline on anonüümsusevõimalus olukordades, mil inimene ei julge oma pärisnime all esineda, see tähendab, et identifitseerimine piirab tahes-tahtmata inimese võimalust end väljendada.

Küsimuse teeb keerulisemaks veel üks tänapäevane trend, nimelt «kasutajate loodud sisu» (User-Generated Content ehk UGC). Kodanikuajakirjanduse ja professionaalselt toodetud ajakirjandusliku sisu kombinatsioon on avanud väljaandjatele uue põneva peatüki.

Ajakirjandus on muutunud ajakirjanike ja lugejaskonna vahel ühesuunalisest teavitamisest dialoogiks. Esiteks käsitlevad lugejad oma lehe sisu (kasutavad artikleid oma arvamustes, jagavad netis, arutlevad sotsiaalmeedias jne), teiseks kasutavad aga väljaanded omakorda lugejate jagatud materjali.

Lugejaskonnaga suhtlemine ja lugejate jagatud info kasutamine võimaldab luua professionaalset sisu viisil, mis polnud kunagi varem võimalik. See annab ajakirjanduslikule arutelule nii tooni, sügavust kui ka lisainfot, mida väljaandja ei suudaks muidu pakkuda – näiteks olukordades, kus ajakirjanike juurdepääs teabele on mingil põhjusel piiratud või lausa välistatud.

Ent kui üha suurem hulk väljaandjaid edendab innukalt dünaamilist infovahetust lugejatega, tekib kohe ka küsimus, kuidas toimib «kasutajate loodud sisu» praktikas ning millised võivad olla õiguslikud tagajärjed. Euroopa tarbijaskond küll jagab enda loodud sisu ajakirjanike ja toimetajatega või ajalehtede sotsiaalmeediasaitidel, annab tagasisidet, kommenteerib ja arvustab, laadib üles fotosid ja videoid sündmuspaigust, kuid üldiselt puudub teadlikkus oma rollist ja oma õigustest sellises debatis osalemisel.

Siin võivad tekkida jälle uued probleemid: lisaks autoriõiguse aspektile on küsimuseks ka kasutajate loodud sisu modereerimine, väljaandja õigus postitatud materjali oma saidilt eemaldada, kehtestada ja kohandada osalemise reeglid vastavalt hetkeolukorrale, reageerida vaenu õhutavatele kommentaaridele jne. Tere tulemast ajakirjanduse igapäeva!

See, kuidas peaks lugejate loodud sisu modereerimine käima, on väljaannetele paras katsumus, sest tuleb leida tasakaal lugejate sõnavabaduse ja jõulise arutelu vahel, tagades samas tsiviliseeritud ning konstruktiivse dialoogi. Lugejate kommentaarid on üks võrguväljaannete teravamaid probleeme, sest võimalikke lahendusi on palju, eriti siis, kui ajaleht soovib lugejate infot ajakirjanduses kasutada.

Äärmiselt oluline on kaitsta teenusevahendajaid sisu eest vastutamisel, sest eesmärk on tagada lugejatele võimalus end vabalt väljendada ja artiklitele vastu rääkida. Kui seda võimaldavad veebisaidid peavad järjest enam kandma vastutust kolmanda osalise tehtud märkuste eest, mõjub see halvasti lugeja õigusele end vabalt väljendada. Pole ühegi kirjastaja huvides luua endale õiguslikku ebakindlust – sellisel juhul võiks kommentaariumid juba hoopis kinni panna.  

Tahtmatult võib ka juhtuda, et üritades luua online-kommenteerimise reegleid või piirata solvavaid ja ebaseaduslikke kommentaare, kärbib seadusandja hoopis väärt demokraatlikku diskussiooni, millel on ühiskonnas oma roll ja panus.

Autor on Euroopa Ajalehtede Väljaandjate Liidu  õigusnõunik ja artikkel väljendab tema isiklikke vaateid.