25 aasta tagune suveräänsusdeklaratsioon oli samm iseseisva riigi suunas
Juhtkiri: julguse taassünd
16. november 2013, 10:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meil peab olema tarkust riigile ja rahvale olulisi hetki tagantjärele hinnata. Seejuures on vältimatu süveneda konteksti, võtta arvesse valitsenud keskkonda ja olusid, et mitte omistada ebaadekvaatselt suurt tähendust mõnele üksikseigale või, vastupidi, kergekäeliselt alavääristada käike, mis tõepoolest nõudsid paljude inimeste julgust ja nutikust.
Ehkki seda mõistagi toona nii ei sõnastatud, aitas Eesti NSV ülemnõukogus täna 25 aastat tagasi vastu võetud suveräänsusdeklaratsioon paotada ust demokraatlikke põhiväärtusi ja isikuvabadusi austavale Eesti Vabariigile.
Suveräänsusdeklaratsiooniga kuulutas ülemnõukogu oma seaduste ülimuslikkust Eesti NSVs. Ajaloolased on seda võrrelnud otsusega aastast 1917, millega Maapäev luges end samamoodi kõrgeima võimu kandjaks Eesti alal. 1988. aastal kasutati Nõukogude Liidu seaduste ülimuslikkuse lõpetamiseks osavalt ära nii kujunenud olukorda, Mihhail Gorbatšovi algatatud reforme, kui kehtivat õigusruumi. Ajakirjanik Kalle Muuli meenutab tänases Postimehes näiteks, kui oluliseks osutus ülemnõukogu dokumendi avaldamine eriväljaandena trükitud ajalehes Rahva Hääl.
Inimestele, kes nõukogude aega ei mäleta, võib suveräänsusdeklaratsiooni tekst lugedes tunduda hillitsev ja leplik. Väljendid nagu «vabariigi edasine staatus NSV Liidus [peaks] olema määratud liidulepinguga» või «ülemnõukogu kutsub kõiki [---] konsolideeruma demokraatliku ja sotsialistliku Eesti ühiskonna ülesehitamiseks» näivad veerandsada aastat hiljem tõesti jaburana.
Samas ei jäta Nõukogude Liidu tippjuhtkonna reaktsioon mingit kahtlust, et ülemnõukogu otsus pani Eestis ja tegelikult kogu nõukogude impeeriumis plahvatama tõelise põrgumasina. Lühidalt kokku võttes: Kreml pidas suveräänsusdeklaratsiooni ühemõtteliselt kuriteoks. Tormakama või muus mõttes vähem läbimõeldud tegutsemise korral võinuks tagajärjed traagilisedki olla – Nõukogude võimuaparaat oli selleks 1988. aastal piisavalt toimiv.
Suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmise kuupäev, 16. november, on Eestis ka riiklik tähtpäev, taassünni päev. Võib arvata, et rahvas seda oma kiires argielus ei märkagi, pealgi pole taassünni päev lipupäev. Ometi tasuks meil aeg-ajalt neid sündmusi ja nendega seotud inimesi meenutada. Iseseisvuse taastamise aastatel andis iga uus samm allasurutud rahvale eneseusku ja julgust oma soove üle pika aja ausalt ning avalikult välja öelda.
Suveräänsusdeklaratsioon oli oluline signaal ka vabale maailmale, kus Nõukogude Liidus toimuvat pingsalt jälgiti. Nii nagu kord lati ületanud kõrgushüppaja ei sea seda järgmiseks katseks madalamale, ei kavatsenud ka vabaduse lõhna tundvad rahvad sellest enam niisama kergelt loobuda.