Politsei ja piirivalve kaplanina Lõuna-Eestis on mul tulnud töökohustuste tõttu üsna sageli kohtuda õnnetusse sattunute või nende lähedastega.
Valdo Lust: hädasolija kui meelelahutus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Süngelt tihti on lähedased olnud šokeeritud kaasinimeste hoolimatust suhtumisest või suisa ebainimlikkusest. Harvad pole juhud, kus õnnetuse pealtnägija haarab taskust telefoni, kuid mitte selleks, et kutsuda abi, vaid selleks, et teha sündmusest pilt või videolõik, mida seejärel sõpradele ja meediale edasi saata. Teise inimese õnnetusest on saanud meelelahutus.
Paljudel inimestel ei ole asjad praegu kõige paremas korras. Pikk töötus, halvenenud tervis, pidev mure tuleviku pärast võib inimese enesehinnangule lõpuks anda ränga hoobi. Ja vahel lõppeb inimese jaks ja elutahe.
Alles hiljuti oli Tartus juhus, kus üks inimene ei leidnud enam jõudu edasi elada. Ta oli otsustanud sillalt alla hüpates kõik lõpetada. Kui politsei ja päästjad püüdsid veenda inimest rängast otsusest loobuma, siis paljudele pealtvaatajatele oli see vaid lõbus meelelahutus. Kõlab uskumatuna, aga rahva seast hüüti korduvalt: «Hüppa alla, idioot!» Hüüdjad olid kaotanud kannatuse, et kas lõpuks juhtub midagi põnevat või mitte.
Kas pealtvaatajad andsid endale aru, et neil hetkil peeti läbirääkimisi, kus oli otsustamisel elu ja surma küsimus? Iga meeleolumuutus, iga segav hüüatus võib sellises olukorras kaalukaussi pöördumatult kallutada.
Ja alati ei lõppe läbirääkimised tulemuslikult. Kas mõisteti, et see oli ühe inimese jaoks ilmselt hetk, kus valu ei mahtunud enam temasse endasse ära? See ei olnud meelelahutus.
Pealtvaatajad ilmselt ei teadnud, et nende hulgas olid ka mõned selle inimese lähedased. Kommentaarid, hüüatused ja pilked olid lähedastele sama valusad kui hädas olevale inimesele.
Hiljem kuulsin, et vähemalt üks pealtvaatajatest tegi kõik, mis võimalik, et just tema tehtud pildid sellest sündmusest jõuaksid mõnda lehte, et sündmus leiaks võimalikult laia kajastust. Mis oli selle tagajärg? Mitte ainult lähedastele tekitatud piin – mõni päev hiljem oli sillal taas inimene, kes ilmselt just sellest kajastusest sai idee oma puntrasse jooksnud asjade lahendamiseks.
Ühte perekonda tabas ränk katsumus: nende laps hukkus õnnetuses. Kui politsei oli oma tööd lõpetamas, küsisin perekonnalt, kas on midagi, mida saaksime nende heaks teha. Pereisa ütles, et on. Ta palus, kas saaksime teha nii, et seda õnnetust ei näidataks telesaates. Ta ei tahtnud, et tema lapse hukkumine oleks osa õhtusest meelelahutusest.
Väga lihtne on kõiges meediat süüdistada. Kuid meedia tarbijatena oleme meie need, kes oma eelistustega annavad meediale suunad. Kui oleme valmis võtma kaasinimese kannatust meelelahutusena, siis kas oleksime nõus, et seda on ka meie või meie lähedastega toimuv?
Kas me oleksime kunagi ette kujutanud, et kellegi õnnetusest rääkimise vaheajal näidatakse reklaami? Meie ümber toimuv ei ole film või saade. See on tegelik elu. Õnnetusse sattunud inimese valu on tegelik valu.
Hoolivuse ring, mida me enda ümber hoiame, on üsna ahtake. Sinna mahuvad pahatihti vaid meie perekond ja mõned lähedased inimesed. Ilmselt on see osa ajastu paratamatusest, et oleme muutunud nii tuimaks kõige selle suhtes, mis asub väljaspool meie hoolivuse ringi.
Ilma hoolivuseta inimkond võib olla toimiv. Kõik on reguleeritav seaduste ja ettekirjutustega. Aga võimalik on ka inimlik ühiskond. Kõike ei pea tegema sellepärast, et seadused nõnda käsivad, vaid osa asju võib teha ka seetõttu, et nii on lihtsalt inimlik.
Kas meediakanalite pakutud kaks minutit kuulsust – kui sedagi – on inimelu lörtsimist väärt? Kuidas oleks, kui eestimaise liha ostmiseks või riidest kotiga poes käimiseks ühinemise kõrval sõlmiksime üldise kokkuleppe tõesti oluliste väärtuste hoidmiseks? Sest õnnetused juhtuvad ootamatult.
Arvamine, et minuga nii ei juhtu, on ilmselt inimesele omane eluterve optimism. Aga kui oleme siiski sattunud õnnetusse, ootame kaasinimestelt hoolivat suhtumist. Ootame abistavat kätt ning ei taha selles käes näha meie hädasolekut salvestavat kaamerat.