/nginx/o/2013/11/14/2621314t1h0125.jpg)
Viimaste nädalate uudised Eesti liiklusest on olnud kurvad. Rohkelt hukkunud noori inimesi avariides, mis pidanuksid jääma juhtumata. Paraku pole purjus peaga rooliistumise tagajärjel juhtunud avarii õnnetus, vaid samasugune kuritegu nagu iga teinegi. Lisaks teeb mind nii autospordi- kui autondushuvilisena sügavalt kurvaks liiklusõnnetuste seostamine autospordiga.
Ehkki autosport omab tavaliiklusega mõningast ühisosa, sest avarii põhjustatakse ikkagi autoga ning enamjaolt suurel kiirusel, on uudiste raames esitatud küsimus noorte autosportlaste kihutamisest põhjustatud avariide kohta ülekohtune.
Eesti Autospordi Liit (EAL) seisab igapäevaselt selle eest, et luua võimalusi kiire autosõidu harrastamiseks. Meie põhitegevus on pakkuda huvilistele turvalises keskkonnas võimalust oma hobiga tegeleda. Aastaid on tehtud tööd selle nimel, et veenda kaubanduskeskuste parklatest toimunud kiirendamissõitude korraldajaid oma üritusi läbi viima legaalsel moel.
Koos tehniliste reeglite, ohutusnõuete ja kõige muu juurdekuuluvaga. EALi erinevate võistlusalade komiteed on teavitustöös olnud edukad. Aastaid tagasi alustatud rahvaspordivõistlused on menukad ning tänavu osales rahvarallidel peaaegu pool tuhat inimest.
EALi jaoks on oluline, et inimesed tänaval ei kihutaks. Esiteks loomulikult seepärast, et liiklushuligaani tegevus toob varem või hiljem talle endale või kellelegi teisele kaasa korvamatu kahju. Teiseks nõuab meie spordiala olemus tihtipeale näiteks avalike teede sulgemist, milleks on teadupärast tarvis ametkondade, kohalike elanike jt kooskõlastusi. Eelmisel õhtul kellegi maja ees pikali sõidetud laternapost ei tee meile neid läbirääkimisi kuidagi lihtsamaks.
On vale eeldada, et autosport loob kihutajaid. Kihutamishimu on inimeses olemas ikka loomupäraselt ning kiirest autosõidust huvitujad tegelevad enamasti ka autospordiga. Fakt, et nii mõnedki neist on eksinud liiklusreeglite vastu või lausa põhjustanud kannatanutega liiklusõnnetusi, on paraku ümberlükkamatu ja äärmiselt kahetsusväärne. Avarii põhjustaja seostamine autospordiga on aga ülekohtune nii spordiala kui ka seda harrastavate inimeste suhtes. Kõik avariid väärivad hukkamõistu ning seda sõltumata nende põhjustajatest.
Keegi pole pühak ning tunnistan, et olen ka ise mõne viimase aasta jooksul kiiruse ületamise eest trahve saanud. Suurem osa eestlastest on, kuid see ei ole teo õigustus. Järgmiste kõmu-uudiste tarvis võime välja otsida nimekirja Eesti võidusõitjatest, kes kõik on ühel või teisel moel liikluses patustanud.
Sellisel juhul aga võiksime samuti toimida ka kõigi sügisjooksudest osavõtjatega jne. Niisugusel massiüritusel osalejate seas on juba puht statistiliselt liikluskurjategijaid, kuid oleme ju siiski päri, et uudis pealkirjaga «Jooksusportlased on paadunud liiklushuligaanid» ei oleks õiglane.
EAL on liiklusohutuse tähtsust rõhutanud oma erinevates noorteprogrammides, püüdes ohutut liiklemist muuta noortele atraktiivseks ja arusaadavaks. Liiklusohutusega tegelemine ei ole ainult helkurite jagamine, vaid inimese mõttemaailma muutmine. Alaliiduna eeldame oma liikmetelt eeskujulikku käitumist, kuna võidusõitja puhul on tegemist oma seltskonna või kogukonna autonduse autoriteediga.
Võidusõitja on võistlusautos kaitstud mitmepunkti-turvavööde, turvapuuri, tulekustutusseadme, kiivri ja kõige muu säärasega. Võidusõitja üldjuhul teab, kuna on kogenud, mida tähendab isegi mitte nii suurel kiirusel tehtud avarii.
Hea lugeja, ülejäänud Eesti noorsooga võrreldes ei ole noorte autosportlastega lahti midagi. Ebaterve liikluskultuuri probleem on sügavam kui esmapilgul paistab ning puudutab meid kõiki.