Mihkel Mutt: tasuline lugu? Tänan, ei.

Mihkel Mutt Foto: Peeter Langovits/Postimees

Kolumnist Mihkel Muti arvates on täiesti võimalik, et kvali­teet­aja­kirja­nikud muutuvad eluviisilt sarna­semaks kõrg­kunsti loojatega. Nood pole kogu ajaloo vältel honorarist ära elanud, massi­publik pole neid vajanud. Ikka on olnud keegi kolmas, kes neile töö eest maksis.

Teiselt inimeselt varastamine on enamiku meelest patt. Eriti kui too pole rikas. Riigilt varastamine pole ilus, aga see pole nii õudne. Ja kui varastada suurelt rahvusvaheliselt korporatsioonilt, siis on see mõne meelest koguni õilis.

Internetipiraatlus on nii tõsine asi, et mõjutab isegi USA ja Hiina suhteid. Samas eksisteerib mõtteviis, mille järgi on tasuta internet üks põhilisi inimõigusi. Kui veel tosina aasta eest peeti selle all silmas internetiühendust ennast, siis nüüd mõeldakse sisu. Kõik internetis leiduv peaks olema tasuta kättesaadav, sõltumata sellest, kes selle sinna välja on pannud. (Huvitav, et keegi pole veel öelnud, et ka elekter on üks põhilisi inimõigusi!)

Kuigi ma piraatlust ei poolda, tunnistan, et emotsionaalselt see mind nii väga ei puuduta, kui mõnel suurfirmal jääb miljard teenimata ja ta peab leppima üksnes poolega. Head kunsti ja väärtkirjandust see kõik eriti ei mõjuta, sest nende levik pole kunagi massiline, ei paberil ega digitaalselt.

Kuigi tõsist kirjandust netist leiab, on see üldjuhul klassika, millele autoriõigus ei laiene. Ei ole palju kuulda olnud, et mõni hea autor kaebaks, et tema teose piraatkoopiate tõttu on tal suur tulu saamata jäänud. Kindlasti on süva- ja levi- vahel palju vaheastmeid ja žanriti on see erinev, näiteks audiovisuaalsete kunstide puhul. Aga laias laastus võiksid mu kolleegid olla piraatluse suhtes stoilised nagu nood, keda börsikrahh ei vapustanud, sest neil polnudki aktsiaid ega hoiuseid.

Ent on üks ala, kus piraatluse või pigem interneti kui nähtuse mõju paneb mõtlema. See on kvaliteetajakirjandus. Mitte lihtsalt uudiste teatamine, vaid taustaanalüüsiga varustatud lood, mis toimuvat ka mõtestavad. Niisamuti uuriv ajakirjandus. Need on kallid lõbud. Aga kes maksab? See küsimus kummitab kõikjal. Paberlehed tõmbuvad koomale, aga see ei tähenda, et need, kes avaldavad end e-väljaannetes, saaksid korralikult makstud.

Üldisem põhjus on muidugi selles, et infot on väga palju ja tuleb aina juurde. Ajakirjanduses valitseb ületootmine. See johtub vaimse loomingu eripärast. Selle tiražeerimine nõuab üldjuhul väga vähe lisakulu – erinevalt autodest, õllest või WC-paberist. Samal ajal rikneb uudis suhteliselt kiiresti, isegi häid kolumne ei saa lattu toota.

Kuigi ajakirjanduse globaalturg hakkas tekkima juba enne www-d (näiteks kui sama ajalehte hakati trükkima maakera mitmes punktis), tõi internet murrangu. Kõik on kõigile ja kohe kättesaadav. Samas ei ole inimese vastuvõtuvõime suurenenud ega eluiga oluliselt pikenenud. Võidakse öelda, et suurem valikuvabadus on hea. Kindlasti, aga teatavast piirist alates kaotab see mõtte. Seda enam, et enamik meediakanalite sisust on sarnane. Kuna tagumikke sünnib maailma pidevalt juurde, siis leiavad WC-paberi tootjad ka uusi turge.

Kõikidele meediakanalitele ei jätku aga tarbijaid, järelikult napib reklaamiraha, niisiis langevad honorarid ja palgad. Seda enam, et sageli just neilt, kes seda «sisu» suurte kuludega vanaviisi toodavad, varastatakse julmalt, sest ajakirjanduses plagiaa­ti tuvastada on järjest raskem.

Peaksin nüüd pöörama pilgu endasse. Kas ma tarbijana aita­n kaudselt kaasa sellele, et head ajakirjanikud on alamakstud? Aus vastus on «jah». Ma võin mitmest EPLi, PMi või EE autorist lugu pidada, aga kui nende lood on tasuliseks tehtud, siis ma lihtsalt jalutan mujale. Ilmselt teevad nõnda paljud teisedki.

Asi pole eeskätt tasus, mis pole ju märkimisväärne, vaid mugavuses. Kui ühe toote eest tuleb maksta, teist aga saab tasuta ja see on sama hea, siis on valik selge. Ja selles asigi, et klikiulatuses on nii palju muud põnevat. Tundub olevat üks www olemuslikke tunnuseid, et alati on kusagil midagi vähemalt sama huvitavat kui see, mida sa parajasti jälgid.

Igasugu esseid, arvamuslugusid ja muud on liialdamata kümneid ja sadu tuhandeid – enamik tasuta. Juba ammu ei jõua ma isegi mind enim huvitavatelt aladelt kõiki paremaid tekste läbi lugeda. Küllap teistel on samamoodi. Ja et siis veel millegi eest maksta, peaks väga spetsiifiline vajadus olema. (Näiteks puudutab tekst kellegi kitsamat uurimisala, ütleme, «täielike päiksevarjutuste mõju kärbse parema silma arengule». Tõsi, sellised lood vist pole tasulised.)

Aga kui tahad lihtsalt teada, mis maailmas toimub, mis meeleolud seal valitsevad, tahad lasta end infolainetel kanda, siis suundud südamerahuga kohalikult tasuliselt infoojalt tasuta ulgumerele.

Mis paneb küll meie (aga muidugi ka välismaa) väljaannete juhte lootma, et publik hakkab massiliselt nende väljaannete «päeva­pileteid» tellima?

Ent küsimus jääb: kes maksab? Loogiliselt üks kahest: kas tarbijad või siis need, kes selle pealt teenivad, st Google’id ja teised. Mõlemat on ülimalt raske saavutada tänu interneti eripärale – vähemasti niikaua kui püsib lääne demokraatia ja infovabadus. Alati on keegi, kes siis, kui konkurent teeb oma sisu tasuliseks, pakub sama tasuta ja meelitab publiku enda poole. Sinna liigub ka reklaamiraha. Vastav regulatsioon peaks olema globaalne, muidu poleks sel mõtet.

Mis saab edaspidi (headest) ajakirjanikest? Osa jääb kindlasti tööta (nagu jäid näiteks paljud tsunftitislerid, kui kapitalismi edenedes kadusid piirangud tootmise mahule ja väiksem hulk tootjaid rahuldas suuremat nõudlust). Ülejäänute materiaalses seisundis kiireneb kihistumine. Üksikud tipud hakkavad teenima rohkem, suur hulk aga senisest palju vähem. Võib oletada, et selle tagajärjel ajakirjaniku elukutse maine muutub – see ei ole enam nii prestiižne ega ligitõmbav nagu vahepeal.

Võimalik, et kvaliteetajakirjanikud muutuvad eluviisilt sarnasemaks kõrgkunsti loojatega. Nood pole ju kogu ajaloo vältel kunagi honorarist ära elanud, massipublik pole neid vajanud. Ikka on olnud keegi kolmas, kes neile töö eest maksis. Olgu selleks eraisikud või riik, monarh või metseen, natsi- või kompartei. Praegu sünnib suur osa süvakunstist mitmesuguste grantide ja stippide toel, auhinnarahast, riiklike tellimuste ja sinekuuride kaudu. Kulka ajakirjanduse sihtkapital ei ole päriselt utoopia.

Samas hakkab ajakirjaniku elukutse sarnanema pedagoogi omaga, kuhu satub küll üksikuid tõsiseid ja missioonitundega inimesi, kel nende töö on südameasjaks, aga rohkesti ka neid, kelle lend kõrgemale lihtsalt ei küüni. Glamuursest ajakirjanikust saab lehenee...vabandust, leheafroameeriklane.

P.S. Kui Kafka elaks praegu, kirjutaks ta võibolla mõistujutu, kus tegelane kulutab kogu oma elu sellele, et jõuda jälile, kes ja kuidas riputas tema teose internetti üles, ja tahab teada, kas ja kellelt on tal õigu­s selle eest tasu nõuda.