Juhtkiri: sikud ja lambad

Foto: Urmas Nemvalts

Kiirlaen pole kiire raha, vaid kohustus ruttu tagasi maksta

Sageli on erinevates üksikisiku pankroti lugudes üks ühine äratuntav joon: alkohol või kiirlaen, vahel ka mõlemad, mis niigi keeruliseks kujunenud olukorra äärmuseni viivad. Alkoholi laastavast mõjust nii tervisele kui toimetulekule on enamik inimesi teadlikud.

Kas kiirlaenu võtmise riskid on ikka sama selged? Kas mõistetakse, et kiirlaen ei tähenda mitte võimalust kiiresti laenu saada, vaid vajadust see ruttu tagasi maksta? Ning just nüüd, vahetult enne jõuluostlemise algust on kiirlaenufirmad oma reklaamikampaaniaid hoogustanud.

Sellest, kui riskantne on kiirlaenu võtmine, räägiti juba enne majanduskriisi, kui inimesed olid oma rahaliste võimaluste suhtes palju optimistlikumad. Vähemalt buumieelse ajaga võrreldes on olukord paranenud sel määral, et nüüd peavad kiirlaenu andjad näitama ära ka intressi ja krediidikulukuse määra.

Kuid järelevalvet ja ülevaadet kiirlaenufirmade ja -turu üle pole endiselt. Finantsinspektsioon tegeleb küll nende krediidiasutustega, kes võtavad klientidelt hoiuseid, kuid kiirlaenukontorid seda ei tee. Emori küsitluse andmetel on Eestis kiirlaenu võtnud vähemalt 12 000 leibkonda, kuid kui üks firma ütleb, et neil on 100 000 klienti, siis on küsitlusandmed samuti väga ebatäpsed. Palju üldse kiirlaenufirmasid Eestis tegutseb, taevas teab.

Siin tekib mitu küsimust. Esiteks, kui agressiivse kampaaniaga pakutakse toodet, mille tarbimine eeldab keskmisest oluliselt suuremat finantsküpsust, siis kas poleks mõistlik, et riigil, kelle kanda on viimases hädas olija eest hoolitsemine, oleks ülevaade ka hättasattumise võimalusest? Samas, kui palju saab riik takistada inimese otsuseid ka siis, kui need lõpuks, näiteks toimetulekutoetuse või sotsiaalkorteri näol, riigi ja omavalitsuse õlule langevad? Sest, ega pakkumist ei teki, kui nõudlust pole.

Ka Emori kogutud andmete ebatäpsus viitab, et kiirlaenufirmadel ei ole hea reputatsioon – inimesed ei taha tunnistada, et nad on sellist teenust kasutanud. Paljuski on kiirlaenajad selles ise süüdi. Sest mida arvata näiteks laenufirmast, kes reklaamib end visuaaliga, mis on väga sarnane suurt turuosa hoidva panga omaga? Või firmast, kes tegutseb nime all, mis on väga sarnane riikliku sihtasutuse nimega, mis on samuti tegev finantsvaldkonnas? Nii üritavad need kiirlaenajad laenata usaldust ettevõtetelt, kes on selle juba välja teeninud, ning see näib väga silmamoondamise moodi.

Loomulikult ei ole kõik kiirlaenuandjad ühesugused. On ka ettevõtteid, kes soovivad selles vallas pikka aega tegutseda ja peavad seepärast silmas nii kliendikesksust kui ka mõistlikkust. Ent arvestades kiirlaenu rolli inimeste allakäigulugudes, eristatakse siin sikke lammastest harva. Nii oleks ka laenufirmadele endile kasulik, kui nende tegevusest oleks adekvaatne ülevaade ja nad alluksid järelevalvele.