Hansapanga analüütik Maris Lauri

FOTO: Peeter Langovits

Ettevõtted on olukorras, kus tööjõudu jääb vähemaks ja palgad tõudevad ning tootmises tuleb teha kiireid muudatusi. Kuid just toimetulekust nende probleemidega sõltub Eesti majanduse väljavaade, kirjutab analüütik Maris Lauri.

Eesti majanduskasv aeglustub kiiresti ja kuigi kvartalite võrdluses näitas kolmas kvartal mõningat kasvu, on 0,4 protsenti aastases võrdluses nii mõnegi jaoks masendav tulemus. Kuigi need esialgsed tulemused võivad täpsemate andmete laekumisel paraneda, on samavõrd tõenäoline, et tulemus võib ka halvemaks osutuda.

Niisiis polegi mõtet imestada, kui tekivad küsimused Eesti majanduskasvust selle aasta lõpus ja majanduslanguse, isegi majanduskriisi võimalikkusest. Miks on Eesti majanduskasv nii napiks jäänud?

Palju räägitakse sellest, et Eesti põhilistel eksporditurgudel ei ole majandusarengud väga roosilised. Kui seal on probleemid, siis on ka Eesti ettevõtjail sinna keerulisem müüa ja seetõttu väheneb ka tootmine.

Kuigi Soome ja Rootsi on Eesti olulisimad ekspordimaad, on Eesti majandus siiski rohkem sõltuvuses sellest, mis toimub Saksamaal ja laiemalt maailmas. Põhjuseks on Soome ja Rootsi majanduste suur sõltuvus Saksamaal ja maailmas toimuvast. Kuigi majandusprognooside kohaselt peaks järgmine aasta tulema maailmas üldjuhul parem kui tänavune ja nii mitmeski Euroopa probleemriigis on märgata esimesi «rohelisi võrseid», ei ole kardinaalset paranemist veel toimunud.

Tegelikult on oodata, et «rohelistest võrsetest» kasvab «haljendav muru» üpriski aeglaselt. Võib väita, et suur hulk institutsionaalseid prognoose on olnud mõnevõrra optimistlikud, võib-olla soovist ettevõtjaisse ja tarbijaisse optimismi süstida, võib-olla uskudes siiralt inimkäitumise kiiremasse kohandumisse.

Veel mõni aasta tagasi lootsid väga paljud, et maailma majanduse päästavad arengumaad, eriti niiniimetatud BRICS-riigid. Tegemist oli siiski lootusega, mis kippus nii mitmeidki realiteete eirama. Kahtlematult on arengumaadel väga palju kasvuruumi, kuid nendega seotud riskid on väga mitmekesised ja ulatuslikud. Tõenäosus, et mõni riskidest realiseerub, on suur, kuigi tihtipeale on keeruline öelda, milline ja kus.

Majandusedu kipub tihtipeale arengumaade otsustajate silmi pimestama määral, mis viib riigi majanduse nobedalt buumist kriisi. Ka on arengumaades väga palju sotsiaalseid ja poliitilisi probleeme, mis võivad ka suhteliselt eduka riigi kaosesse paisata – mõelgem või araabia maadele. Arengumaad, ka kõige jõukamad neist, on väga palju sõltuvuses sellest, mis toimub jõukates riikides, sest nende majanduskasv toetub eelkõige ekspordile. Lisaks veel tihtipeale suur sõltuvus loodusvarade kaevandamisest ja hindadest ning põllumajanduse käekäigust.

Seda, et kasvupotentsiaal ei tähenda ilmtingimata kasvu, on näha kasvõi Venemaa näitel. Kiiresti pidurduv majanduskasv on viinud selleni, et juba räägitakse isegi ametlikult lähenevast kadunud aastakümnest. Keerulisemad ajad majanduses on Venemaa puhul tihtipeale tähendanud kaubandus- ja majandustõkete kasvu ning halvemat investeerimiskeskkonda. Kuigi kunagi ei saa väita, et tulevik kordab minevikku, tuleb arvestada ka tulevikus meie idanaabri ebakindla majanduskeskkonnaga.

Eestile on alati tähtsaim olnud see, mis toimub põhjanaabri majanduses. Soome majandus on aga juba teist aastat languses, sest «vanad laevad» ei suuda enam majandust kanda. Nii mitmeski mõttes on Soome Eestiga sarnases seisus – vanamoodi enam ei saa, kuid uutmoodi ei oska või pole uutmoodi tootmine ja majandus veel piisavalt suur ja tugev.

Soome käekäik näitab ka seda, et üks liialt suur ettevõte võib väikesele riigile – Soome on maailma mastaabis ikkagi väike riik – olla tõsine risk, nagu ka lootus sellele, et traditsioonilised tegevusalad lõpmatuseni elu edasi viivad. Kui asjad traditsioonilistes valdkondades ei muutu, siis võivad neist saada edu takistavad kolakad.

See tähendab, et kõik ei sõltu alati nõudlusest, tihtipeale on küsimus ka pakkumises. Pakkumispoolsed küsimused kajastavad ettevõtete ja majanduse konkurentsivõimet. Eesti püsib küll konkurentsivõime edetabelis kõrgel, 32. kohal, kuid see ei tähenda, et meie konkurentsivõime oleks paranenud.

Ühelt poolt on meie olulisemad konkurendid oma konkurentsivõimet parandanud, teiselt poolt on Eesti tegelenud valdavalt oma seniste konkurentsieelistega ja jätnud mõneti hooletusse konkurentsinõrkustega tegelemise.

Otseste majandusriskide vähenemine ja Eestist oluliselt odavam tööjõud (eelkõige küll Riiast kaugemal) on see, mis Läti majandust praegu veab.

Uuest aastast alates on Läti eurotsooni odavaima tööjõuga riik ja paljude välisettevõtete jaoks pole ärikeskkond see olulisim tegur, mille põhjal endale tarnijaid otsitakse. Muidugi on Läti majanduskasvu taga ka sügavam majanduskriis ja madalam tase, mis teeb olude paranedes kasvu lihtsamaks. Eesti oli sarnases seisus 2011. aastal.

Eestil on veel võimalus Soome (aga ka Rootsi ja laiemalt Euroopa) turgudele trügida oma odavama toodangu ja madalamate tootmiskuludega, kuid ajad on viie-kuue aasta tagusega võrreldes oluliselt muutunud.

Sellist kasvuruumi on jäänud väga napiks, isegi kui absoluutarvudes on palgaerinevus endiselt mitmekordne.

Majanduskasvu õõnestavaks pikaajaliseks ja tõsisemaks probleemiks on Eestis rahvastiku ja seega ka tööjõu vananemine ja vähenemine. Kuigi tööjõuprobleemid olid valusad juba 2007.–2008. aastal, tekitas majanduskriis, mis viis alla palgad ja tõstis tööpuuduse kõrgustesse, mulje, et vanaviisi on võimalik jätkata. Aga ei saa.

Rahvaloenduse tulemuste avalikustamine ja järsult suurenud väljaränne olid need signaalid, mis panid ettevõtjaid tõsisemalt mõtlema Eesti tööturul toimuva üle. Seni vaadati asju väga enesekeskselt ja tihtipeale ka teisi süüdistavalt ning ilmselt on selliselt mõtlejaid ka praegu üpris palju.

Kuid väga paljud ettevõtted on asunud asju ümber korraldama ja on üpris võimalik, et mõningal määral on praeguse kehva majanduskasvu taga ka see, et suur hulk ettevõtteid on hakanud ümberkorraldusi tegema.

Loomulikult võtab see aega – tuleb välja mõelda, mida teha, kuidas ja kustkohast muutusteks raha leida ning siis muutused ellu viia. Uue tehnoloogia ja masinate kasutusele võtmine on lihtne, arukas töökorraldus, juhtimisstiili muutmine aga ei tule üldse mitte kergesti.

Eesti majandustulevik sõltub sellest, kui paljud ettevõtted ja kui kiiresti suudavad end kohandada olukorraga, kus tööjõu pakkumine väheneb kiiresti, kus palgad seetõttu üpris jõudsalt tõusevad, kus töötajate leidmiseks tuleb loobuda tavapärasest töökorraldusest ning ellujäämiseks tuleb toodangus, tootmisprotsessis ja kasutatavas tehnoloogias teha olulisi muudatusi.