Kristian Jaani: Bermuda kolmnurk

Kristian Jaani Foto: Politsei- ja piirivalveamet

Nimetame politseis Bermuda kolmnurgaks piirkonda Tallinna vanalinnas, mis jääb Suur-Karja, Väike-Karja, Müürivahe ja Vana-Posti tänava vahele. Viimase kolme aastaga on seal toime pandud ligi 900 kuritegu.

 See, et nädalavahetustel tagab seal sadade joobes inimeste keskel korda mikrobussitäis eriväljaõppega politseinikke, ei ole vanalinna külastajatele ilmselt eriline uudis. Samuti sõidavad sinna öösiti pidevalt tavapatrullid. Ent eriüksuse kasutamine selleks, et rahustada vaba aega veetvaid inimesi, tekitab mitmeid küsimusi. Neist üks olulisemaid on: miks on see nii läinud?

Põhjusi, miks on mõned vanalinna tänavad oluliselt ohtlikumad kui teised, ei maksa kaugelt otsida. Klassikaline kaklus vanalinnas toimub nädalavahetuse varahommikul, kella 3 ja 5 vahel. Siis on pidu Bermuda kolmnurgas jõudnud oma haripunkti, asutused, milles kliendid on ohtralt alkoholi tarbinud, hakkavad oma uksi sulgema. Korraga satub tänavale sadu inimesi, neist paljud tugevas joobes, mitmed inimesed on baaridest välja juhatatud kõva sõna või isegi jõuga.

Olukorras, kus vanalinna peotänavatel on alkoholi müüvate asutuste tihedus väga suur ning klientuur kirju, tähendab see, et kitsastel tänavatel on õlg õla kõrval koos erineva sotsiaalse taustaga inimesed. Nende sekka ka möödakäijaid, kuna need tänavad ühendavad vanalinna kesklinnaga. Selles sulatusahjus piisab pahatihti valesti visatud pilgust või kellegi õlaga riivamisest, et doominoefektina vallanduks sündmuste jada, mis viib kuriteoni.

Eri lõbustusasutuste koondumine ühte piirkonda on tekitanud omamoodi surnud ringi. Selleks et omanikul läheks äris hästi, tahab ta oma baari sinna, kus käib palju inimesi, ning müüa alkoholi nii kaua, kuni inimesed seda osta jõuavad. Baaride paiknemistihedus mõjutab oluliselt piirkonna õiguskorda.

Lõbustuspiirkond on kogu linna osa, ühel hetkel peab saabuma murdepunkt, kus kõik osapooled – politsei, kohalik omavalitsus, kohalikud elanikud ja ettevõtted – hakkaksid tunnetama, et hind, mida me lõbustustänavate ülalpidamise eest maksame, on liialt kõrge. Meile tundub, et see hetk on kätte jõudnud. Vanalinn vajab teadlikku ja juhitud rahustamist.

Lõbustusasutuste sulgemisaegade ettepoole nihutamine vähendab vägivallakuritegude arvu, seda seost on põhjalikult uuritud ja tõestatud näiteks Norras, kus leiti, et iga tund varasemat sulgemist toob kaasa vägivallajuhtumite vähenemise 16 protsendi võrra.

Kui leiame, et kõigi nende asutuste lahtiolekuaegade lühendamine oleks liigne sekkumine ettevõtlusvabadusse, peaksime siiski kusagilt alustama. Näiteks sellest, et asutused, mis panustavad ise teistest enam turvalisse keskkonda, võiksid hoida oma uksi avatuna teistest kauem. Pikk lahtiolekuaeg võiks olla privileeg, mida saaksid kasutada need, kes mõtlevad oma välisuksest kaugemale. Õnneks selliseid vastutustundlikke ettevõtjaid jagub.

Politsei tagab Bermuda kolmnurgas korda ka tulevikus. Ent kui küsida politseinikult, kes on kohtulahendini viinud järjekordse Bermuda kaklemise, kas ta tunneb, et kolmnurk muutus sellega turvalisemaks, siis aus vastus on, et ei muutunud. Tulekahju tuleb kustutada, kuid kui sama maja põleb mitu korda nädalas, tasuks üles otsida süttimise põhjus.

Iga joobes inimese kõrvale ei suuda me kunagi politseinikku valvama panna. Turvaline keskkond ei ole üksnes nende inimeste huvi, kelle akende all hommikuni pidu peetakse. Kaudselt maksame me kõik ühel või teisel viisil praeguse olukorra kinni. Usume, et oleme Eestis turvalisuse tagamisel tegelikult suutelised enamaks. Ent kõige alus on aus ja avatud diskussioon – millist Tallinna vanalinna me tahame?