Oliver Lomp

FOTO: Toomas Huik

Mõnel puhul ehk oma hooletus, kuid enamasti siiski ainult pikanäpumeeste nahaalsus on minult ja minu perekonnalt aastate jooksul viinud ligi kümme jalgratast. Jah, iga kord olen sinisilmselt viimaste säästude eest uue soetanud. Minus on säilinud lootus, et ehk seekord jääb uus liiklusvahend püsima. Alguses olid rattad päris tuntud tootjate omad, kuid mida aeg edasi, seda valusamaks need rahalised hoobid läksid ning viimased kaherattalised on isegi alla tuhandekroonised (uuest peast!). Mis sa ikka sellise raha eest tahad? Need ragisevad igast kohast, käigud vahetuvad halvasti ning sadul on ebamugav, kuid vähemalt saan väheke sõita – oh kurat, ei saagi, kuna ka selliste järgi janunevad varganäod ning neid läheb nagu ahjusooja leiba.

Miks ma hoolimata nii mitmetest halbadest kogemustest üha uuesti sama reha otsa astun? Mulle meeldib rattaga sõita! Hoian ju oma ratast ilusasti keldris ja ei ma ei ela rajoonis, kus peaksid sellised sündmused paratamatud olema. Minu külas elab 300 inimest! Uskumatu!