Juhtkiri: riigieelarve avapauk - kahuriga püstoli vastu

Foto: Urmas Nemvalts

Priiskamine on paha ja Eestist Kreekat teha ei taha. Sellega on kindlasti nõus kõik Eesti ministrid. Aga igaühe oma valitsemisalal on kümnete kaupa auke, kuhu lisaraha panemine neile kuidagi priiskamisena ei paista.

Lisaks muidugi klassikaline teadmine, et hea sõnaga meenutatakse ikka neid ministreid, kes valitsuse raha «eraldama» veenavad.

Õilsalt üldise säästlikkuse põhimõtte ja iga riigi leival valdkonna rahanälja vahe on samuti klassikaline nähtus, mis teebki klišee-rahandusministritest kurjad tegelased, kelle taga kogu areng seisab.

Kõik asjad on ju prioriteetsed – edasilükkamatult esmavajalikud. Filosoofide jaoks on selline vastuoluline mõtlemine muidugi vastuvõetamatu ja sellepärast osalevadki päevapoliitilistes heitlustes nende asemel suuremat loogikalõtku taluvad elukutselised poliitikud.

Ülejäänutele sobib enese rahustamiseks lisaks palderjanitilkadele ka ajalooline kogemus, et eelarvekähmluste lõpuks on vähemalt Eesti poliitikud tavaliselt ülitähtsate asjade hulgast kõige tähtsamad välja sõelunud ja lõpptulemusena enam-vähem tasakaalus eelarveni jõudnud.

Kahtlemata on täiesti kohane, et rahandusminister teisi ministreid natuke hirmutab – üldise hüvangu nimel. Aga lastetoetuste kaotamisega hirmutamine ei võta südame alt külmaks mitte üksnes kabinetiministritel, vaid peaaegu kõigil lapsevanematel.

Õigupoolest ministrid ehmatavadki seepärast, et nende valijaid kohutatakse. Ja seda hoopis laiemal rindel kui oma palga ja plaanide pärast mures olevad ametnikud või üksikud huvigrupid.

Piltlikult öeldes vastas rahandusminister kolleegide üksikutele püstolipaukudele jõulise miinipildujatulega.

Minister lootis, et ehmuvad ta kolleegid, aga mis teha, raskerelvadest tulistamine rikub kabinetivaikust ja hirmutab ümberkaudseid paratamatult.

Eestis pole raha, mis laste kasuks riigieelarvest ümber jagatakse, sugugi lootusetult väike, aga igasugused lasteaiasõjad ja hirmutamised murendavad julgust lapsi saada, mida ju teiselt poolt näiteks vanemahüvitisega tugevdada tahetakse.

Seepärast pole peretoetuste radikaalse vähendamise ideega mängimine hea mõte. Olgu või «targema rahajagamise» sildi all. Küsimus ei ole selles, kas üks või teine keskklassi pere saaks hakkama 300-kroonise toetuseta lapse kohta ning suudaks koolitoidu eest ise maksta.

Probleem on põhiliselt ikkagi lapsevanematele turvalise keskkonna hoidmises. Lisaks sellele, mis on toetuste konkreetne eesmärk, suurus ja sisu, on hästi tähtis, et kogu keskkond ka näiks lapsevanematele kindel, arusaadav ja usaldusväärne.