Priit Pullerits: tapvad sohvrid

Värvikas ajakirjanik, Priit Pullerits läbi aegade Foto: Margus Ansu

Kevadel ei saa enam kindel olla, kas hommikul tööle minnes ka tööle kohale jõuad. Teekond sinna on muutunud mõrvarlikuks.

Just siis, kui lähed tööle keskkonnasäästliku ja tervislikkust hindava eurooplasena. Ehk jalgrattaga.

Aga Tartus Jakobi mäest alla sõites – see on see mägi, mida mööda Tallinna poolt tulijad kesklinna pääsevad – peab, nagu elu näitab, olema valmis mustaks stsenaariumiks.

Nimelt on paremalt, Baeri tänavalt lähenevail autojuhtidel saanud kombeks kõigest paarikümne meetri kauguselt lähenevat ratturit eikellekski pidada ning peateele ülbelt ette keerata.

Mitu korda olen meeleheites pidanud otsasõidu vältimiseks sööstma vastassuunavööndisse, mis, taevale tänu, on senistes kriisisituatsioonides õnneks tühi olnud.

Arusaamatu, kuidas julgevad mõned ametimehed propageerida linnas jalgrattaga liiklemist, kui autojuhid kaitsetut ratturit märkamagi ei tee.

Ega maanteel olukord põrmugi parem ole.

Sel kevadel käis mul juba esimesel rattasõidul jääkülm jutt südame alt läbi, kui haagisega veoauto nii lähedalt mööda sõitis – ehkki pedaalisin teepervel, sõidurada eraldavast piirjoonest paremal –, et tekkinud tuuletõmbuses oli tükk tegemist järelkäru rataste alla sattumist vältida.

Teised hirmujudinate tekitajad on nende vastusõitvate autode juhid, kes vajutavad gaasi põhja ja alustavad möödasõitu, justkui üritades ühtlasi lömastada neile vastutuleva ratturi.

Nad ei ole vist kuulnud, et möödasõit on nagunii üks ohtlikumaid manöövreid, ega tea, et rattur, kuigi autost palju väiksem, on liikluseeskirja silmis autojuhiga täiesti võrdväärne liikleja.

Mida selliste killerjuhtidega teha? Tuttav pihtis, kuidas üks linnabussijuht temast

10 cm kauguselt mööda sõitis. Ta üritas sohvrile peatuses oma pahameelt väljendada. Ja tulemus? Bussijuht oli üritanud tuttava väitel teda seejärel pigem rammima hakata.

Sitke harrastusrattur võrumaalane Tarmo Mõttus on samuti püüdnud temast liiga lähedalt mööda vuhisenud autojuhtidega vestelda, ent tulutult. Üks roolikeeraja oli teinud talle pärast vestlust nimme veelgi napima möödumise.

«Olen üle 20 aasta autoga sõitnud ja ratturitega teele ära mahtunud,» lausub Mõttus, «aga kuus aastat ratturina ei saa sama väita. Nukker on veel see, kui loed autojuhtide foorumeid, kus lubatakse lausa sihilikult rattal liikuvast inimesest üle sõita, kui too peaks silmapiirile ilmuma.»

Kui juhte miski ei kainesta, siis äkki peaks üha enam keelamisi armastavas Euroopas elude säästmise nimel rattamüügi ära keelama? Või kleepima ikka ratta leistangile kohustuslikus korras suitsupakkide eeskujul suure heidutuskirja: «Rattasõit võib tappa!»