Reformierakonna ja IRLi fraktsioonid tegid otsustava liigutuse ja võtsid autode maksustamisega seotud seadusemuudatused riigikogu menetlusest välja. Kas see on suur samm huvigruppe arvestava ja analüüsile tugineva seadusloome poole või lasid poliitikud end lihtsalt ettevõtjatel ning juristidel pehmeks rääkida?
Kas õigus on idealistil või küünikul, jääbki ilmselt vaidlusküsimuseks, kuid selge on, et eelnõud kandsid kiirustamise pitserit. Niipea kui rahandusministeerium muudatusettepanekutega paar kuud tagasi välja tuli, said need kohe ka terava kriitika osaliseks.
Eelmisel nädalal toimunud rahanduskomisjoni maratonistungil said huvigrupid ka ühiselt välja öelda, et nendega ei ole asju piisavalt arutatud ning eelnõud on ette valmistatud tormakalt, plaanitavad muudatused on ebaproportsionaalsed, suurendavad maksu- ja halduskoormust ning nende taga olevad arvutused on tunnetuslikud.
Juristide peamine kriitika käis mõjuanalüüsi puudumise kohta ning kostis suisa arvamusi, et see oleks presidendile piisav põhjendus jätta seadus välja kuulutamata. Ühtlasi ei võimalda mõjuanalüüsi puudumine hinnata piirangu sobivust ja vajalikkust. Rahanduskomisjoni avalikku istungit võib pidada esimeseks signaaliks avalikkusele, et riigikogu ei pruugi muudatusi neile esitatud kujul vastu võtta. Selgem märk sellest, et rahandusministeeriumi ja riigikogu vahel puudub üksmeel, oli Sven Sesteri pöördumine riigikogu juhatuse poole.
Nimelt saatis rahanduskomisjoni esimees riigikogu juhatusele hiljuti märgukirja, et ministeeriumist jõuavad riigieelarvega seotud ning kiiret vastuvõtmist ootavad eelnõud parlamenti 12. tunnil.
Kuigi tulu- ja käibemaksuseaduse muudatused põrgatas riigikogu ministeeriumile tagasi, on neist vast veelgi problemaatilisem riigieelarve baasseadus endiselt komisjoni laual. Tegemist on põhjalikku arutelu eeldava eelnõuga, mis peab jõustuma uuest aastast, kuid algatati alles 21. oktoobril.
Loodetavasti jõutakse baasseadusega mõistliku lahenduseni, kuigi paraku näib, et kiirustamine on probleem, mis jätkub Eesti poliitikas aastast aastasse. Riigikontroll leidis oma 2011. aasta aruandes, et õigusaktide esitajad analüüsivad nende mõju puudulikult, mistõttu ei ole piisavat ja usaldusväärset infot seaduse võimalike tagajärgede kohta. Mullust Eesti seaduseloomet hinnates kirjutas presidendi õigusekspert Ülle Madise, et Eesti vajaks tulevikus sügavamat eelnõude eel- ja seaduste järelanalüüsi, osaliste ühtlasemat kaasamist ning vähem kiirustamist. Muster kordub.
Muidugi ei taha meist keegi, et otsused sumbuksid lõpututesse arvamustesse, kui olukord nõuab kiireid ja julgeid reforme. Kuid tervitatav oleks, et valitsusliikmete põhjendused riigikogule muutuksid siiski sisukamaks kui «seadus tuleb kiiresti vastu võtta, sest meil on sellega väga kiire».