Võrreldes 2005. aasta jaanuaritormiga olevat elektriga varustamine paremaks läinud. Siiski, kui kaks nädalat tagasi möllanud tormis jäi elektrita 160 000 majapidamist, Eesti Energial kulus voolu taastamiseks enam kui nädal ning tormikahju lõplikuks likvideerimiseks läheb veel paar päeva, siis arenguruumi veel on.

Paraku on 300 euro eest riknenud kaupa maapoele suur kahju. Talupidamine, mille elektriarved on kuus 800–900 eurot, ootab aga õigustatult palju kvaliteetsemat teenust ega taha pärast tormi 2000 eurot korstnasse kirjutada.

Muidugi ei saa keegi olla vääramatu jõu eest sajaprotsendiliselt kaitstud. Ent kui paljud maaettevõtjad tunnevad ikkagi, et iga väiksemgi tuulehoog viib voolu, siis seda ei saa mõõta ainult keskmise rikkestatistikaga. Voolukatkestuste minutid võivad aastate võrdluses näidata küll kena kahanemist, kuid ettevõtjale tähendab see ometi kahju.

Üks, mida Eesti Energia sellises olukorras teha saab, on pingutada selle nimel, et elektriprobleemidega majapidamistel ei jääks mulje, et nende mure ei huvita kedagi ning kas ja millal nendeni jõutakse, sõltub tundmatutest jõududest. Keskselt korraldatud infotelefonisüsteem võib olla väga säästlik, aga kui suure klientide hulgaga ettevõtte ainus kontakt tarbijaga on automaatvastaja, siis on midagi läinud valesti. Mitu päeva oodatud montööride hinnang, et 80 protsenti roostet ja 20 terast, on tabav olukorra kirjeldus nii otseses kui ka kaudses mõttes.

Elektrivõrgu probleemid on ju laias laastus teada – võrk on vana ja ehitatud kolhooside, mitte talumajapidamiste jaoks.

Elektrilevi ja Eesti Energia juhid ütlevad, et võrgu kvaliteeti ei saa kiiremini parandada, sest elektri ülekandetasu läheks liiga suureks. Teisalt pole keegi peale energiafirma enda hinnanud, kas see ikka tõepoolest vastuvõetamatult kalliks läheks. Valitsus neil teemadel eriti sõna võtta ei taha: elektri hinna tõus on poliitiliselt väga ebamugav ning selles pole midagi imelikku, sest kuidas saakski inimesi, kes on ühe tormi järel päevi või isegi nädalaid elektrita, hinnatõusu vajalikkuses veenda – teenuse kättesaadavus on ju küsitav.

Elektrivõrgufirmasid survestatakse konkurentsiameti kaudu. Viimane hindab küll firmade investeerimisplaane, kontrollib võrgukvaliteedi näitajate täitmist, kuid ei vasta küsimusele, kas ka metsakülades elavate inimeste ja tegutsevate ettevõtete jaoks on elekter olemas.

Meie kliimas on tormid paratamatud ning me armastame oma metsi selleks liiga palju, et maad vaid elektrikatkestuste kartuses lagedaks raiuda. Kuid pudedad elektripostid ei ole paratamatus. Võiks näiteks arutleda: kui kiired investeeringud üle jõu käivad? Või kus on rahalise tasakaalu punkt, et pimedas toas elamine on tõepoolest vääramatu jõu, mitte pehkinud postide tagajärg? Ning kas investeeringute korral tõepoolest suudetakse mõne ööpäevaga voolu kõikjal taastada või kuuleb tarbija siis uusi ükskõikseid vabandusi?