Tiina Tambaum

FOTO: Erakogu

Tantsupeo mentornõukogu on otsustanud piirata 60-aastaste ja vanemate naistantsijate arvu. Peo kohal hõljuvat oht, et vanakesed riskivad oma tervisega ning «Tuljaku» tõste ei tule piisavalt sarmikalt välja.


 

«Tuljak» oli küll vaid näide, kuid sellele teosele on mõtet tõepoolest otsa vaadata. Laul räägib eri põlvkondadest, sellest, kuidas kõik koos pidutsevad, ning lõpeb sõnadega: «…taati memmega. Laskem elada-aa-aa-aa!» Tantsupeo mentornõukogu otsus lõpetas sellise arutu ühishõiskamise.

Loomingut on ikka hinnatud soorituse kvaliteedi järgi. Inimese tervislik seisund, kodune olukord, haridustase või eluviisid ei ole otsustuskomisjoni asi, kui see laval välja ei paista. Vanusel on kolm mõõdikut: kronoloogiline, psühholoogiline ja bioloogiline vanus. Viimane võib varieeruda tänapäeval kuni 20 aastat võrreldes passijärgse vanusega. Mõne 70-aastase inimese keha võib olla sama vana kui teise inimese keha 50-aastasena ja vastupidi. Psühholoogiline vanus on aga see, mis tantsujuhtidele kõige suuremat muret teeb – kohutav, inimene tunneb ennast nooremana, kui ta tegelikult on.

Euroopa 50-aastaste ja vanemate elanike individuaalse vananemise, tervise ja tööjätu uuringu SHARE andmed näitavad, et selles vanuses eestlastest võtab klubitegevusest või huvialaringidest osa vaid 16 protsenti. Vaatamata meie laulu- ja tantsupeo traditsioonile, oleme selle näitajaga uuringus osalenud 16 riigi viimases kolmandikus, keskmine on 25 protsenti. Oluline on aga see, et Eestis erineb osavõtt 55–59-aastaste seas vähe 60–64 või 65–69-aastaste omast, märgatav vähenemine algab alates 75. eluaastast. Kõikide riikide koondtulemustes on osavõtt 60–64-aastaste seas isegi protsendi võrra suurem kui nooremal viisaastakäigul.

Need arvud ei räägi otseselt liikumis- ja tantsutruppide tegevusest, küll aga sisaldavad seda. Tants, millega kaasneb sotsiaalse suhtluse mõõde, mõjutab meie tervet vananemist veelgi paremini kui omaette võimlemine. Selle asemel, et vanemaid inimesi eemale tõrjuda, peaks hoopis neid truppi juurde meelitama.

Otsuse kommenteerijad pehmendavad oma kalki teksti, öeldes, et pilli lõhki ei aeta – kes on repertuaari hästi omandanud, ei jää peolt kõrvale. Kahjuks lõhkes pill sellel momendil, kui otsus teatavaks tehti. Esimene sõnum jõuab sügavamale kui järgmine.

21. sajandi keskkond nõuab vanemaealistelt hullumeelset sitkust, et oma inimväärikust hoida. Mida vanemaks saad, seda raskem on säilitada enda suhtes adekvaatset hinnangut, sest igapäevane tagasiside sööb seda nagu koi kampsunit. Noortel on tegelikkusele mittevastav ettekujutus vanemast generatsioonist ning teade «vanakesed, te ei saa rahvatantsugagi hakkama» klapib nende (vale)arusaamaga. Ja seda ajal, kus muna ja kana rollid on vahetunud. Vaid nooremad põlvkonnad saavad olla need, kes hoiavad vanemaid kaasas kiire tehnoloogilise arenguga, mis mõjutab meie ühiskonda.

60-aastane naine ei hakka surema, tal on elu ees veel 25–30 aastat. On liiga vara teda ühise peo murult välja praakida.

Alati on noori olnud rohkem kui vanu ja seetõttu oleme harjunud sellega, et kogu ühiskonnakorraldus on üles ehitatud noorte võimetest ja vajadustest lähtudes. Aga rahvastikupuu ei ole ammu enam kuusekujuline. Noorte-vanade suhe on praegu üks ühele, Koidula ajal oli see viis ühele. Tantsupeo korraldajad peaks hoopis mõtlema mõne numbri nendele, kes liiguvad kepiga, sest varsti pole enam noori ja krapsakaid niigi palju, et staadion nendega katta.

Teen mentornõukogule ettepaneku oma otsus tühistada ja vabandust paluda. Või siis tuleb luua  «Tuljaku» sõnadele tantsupeo versioon, mis räägib vähemuses noortest.