Mikk Salu: ei ole rõve

Illustratsioon: Illustratsioon: Eero Barndõk

Kui eurooplane soovib aidata Bangladeshi või Vietnami töölisi, tuleks tal esimese asjana osta seal toodetud rõivaid. Boikott muudab vaesed veel vaesemaks.

«Rõivakaupluse müüjalt ega tarbimishulluses infantiilselt ostjalt pole seega mõtet küsida, kas pole rõve niisuguse taustaga riietega seotud olla,» teatas kultuuriajakirjanik Valle-Sten Maiste üle-eelmise nädala Sirbis. Maiste viitas selles loos H&Mi kaupluse avamisele Tallinna kesklinnas ja samas olukorrale Bangladeshis, kust pärit suur osa H&Mi poodides müüdavatest rõivastest.

Oli ehk ka mõningast loomingulisust faktidega ümberkäimisel, aga suures plaanis on tuum selge. Meil siin on uue poe glamuurne avamine. Viru keskuse, Solarise ja värskendatud postimaja säravad vaateaknad, värvilised reklaamid ja sooduspakkumised. Seal aga äärmine viletsus, madalad palgad, halvad töötingimused ja 12-tunnised tööpäevad (ja kui tööpäev ka juhtub olema kaheksatunnine, siis tihti tuleb seda teha mitte viis, vaid seitse päeva nädalas). Miinimumpalk on Bangladeshi riidetööstuses 38 dollarit kuus, tõsi, sõltuvalt töötundidest ja oskustest, võib olla ka 50–60 dollarit, aga igal juhul väga väike.

Lisaks sellele tööohutuse eiramine, tehasepõlengud ja kõige krooniks selle aasta aprillis Bangladeshi pealinna Dhaka eeslinnas toimunud tehasevaring, kus hukkus üle tuhande inimese. Selle viimase tehasega H&M praeguste andmete põhjal seotud polnud, küll aga on H&M tellinud kaupa nii mõnestki teisest Bangladeshi tehasest, kus samuti on olnud hukkunutega lõppenud õnnetusi.

Küsimus ei ole muidugi spetsiifiliselt H&Mis – see on lihtsalt üks märk, mis praegu aktuaalne –, tegelikult võib Tallinna riidepoodides ringi käies leida palju kirjaga «Made in Bangladesh» tooteid erinevatelt kaubamärkidelt. Pole ka midagi imestada, sest on ju Bangladesh tõusnud Hiina järel maailma suuruselt teiseks valmisrõivaste eksportööriks.

Küsimus pole ka Tallinnas ja Eestis, samasugust vabakaubanduse, riidefirmade ja tarbimiskultuuri vastast sentimenti – õhtumaa mugav ignorants ja idiootostjad, nagu Maiste väljendas – kohtab ka Helsingis, Londonis või New Yorgis. Nendest teemadest on viimase paarikümne aasta jooksul koos globaliseerumise, suurfirmade laienemise ja Kagu-Aasia tööstuse arenguga palju räägitud. Et missugune on meie roll, meie vastutus ja meie moraalne hoiak? Korporatsioonid on ekspluataatorid, kes lõikavad kasu teiste viletsusest, ostjad Tallinnas ja Helsingis on aga idioodid, kes millestki aru ei saa – see on kriitikute sõnum. Aga on see kõik ikkagi nii mustvalge?

Täitsa juhuslikult – ei olnud teadlik valik – on mul neid ridasid kirjutades jalas teksapüksid, mis H&Mist ostetud ja Bangladeshis toodetud. Mugavad, näevad kenad välja, ning veidi mõtiskledes, mis tunne on neid osta ja kanda, kõlab vastus: ei, ei ole rõve. Samuti ei pea ma nende ostjaid idiootideks, vastupidi, mõnikord tahaks midagi sarnast öelda kriitikute kohta.

Või kui kasutada vasakpoolsete lemmik-majandusteadlase Paul Krugmani sõnu, on nad (globaliseerumisvastased, vabakaubanduse kriitikud ja korporatsioonide kallal õiendajad) «inimesed, kellel pole ajusid või kes on otsustanud oma ajusid mitte kasutada». Krugman ei arva, et suured riidekorporatsioonid on inglid ja nende kliendid-tarbijad omakasupüüdmatud heategijad, aga tühja moraalitsemise asemel proovib ta asjadele ratsionaalselt läheneda.

Krugmani jaoks on vabakaubandus win-win-olukord. Poodleja Tallinnas saab suurema ja soodsama hinnaga valiku – see on tema võit, tema poolt Tallinnas välja käidud raha (küll väiksem osa) jõuab otsapidi Bangladeshi, Hiinasse ja Vietnami – see on nende võit. Bangladeshi jõuab aastas nii umbes 20 miljardit dollarit, riidetööstus on sisuliselt nende ainuke eksporditulu allikas.

Küsimus on alternatiivides. Makrotasandilt vaadates on nii, et kui läänes neid riideid ei ostetaks, siis ei jõuaks Kolmandasse Maailma mitte midagi. Ei ühtegi senti, penni, eurot ega dollarit. Mikrotasandil jälle pole valik kas halb töökoht tehases või hea töökoht ning mõnus pereelu, vaid kas halb (meie standardite järgi) töökoht tehases või veel kujuteldamatult viletsam külaelu.

Bangladesh on endiselt ju tüüpiline agraarmaa, kus ligi pool rahvastikust töötab põllumajanduses. Paljudele on seal sissetulekuallikaks ka Gangese voogude poolt mägedest toodud kivitükkide korjamine. Terved pered solberdavad päevad läbi vees, otsivad kive ja kui veab, siis mõne dollari kuus kivide müügist ikka teenib. Krugman teebki vahet nähtaval tööstusvaesusel ning nähtamatul ja palju õudsemal agraarvaesusel.

Muuseas, täpselt sama arengutee on läbi teinud kõik riigid. Kui vaadata näiteks fotosid Victoria-aegse Inglismaa tehaseelust, on pilt päris kõhe, aga kui tuhnida veidike ajalooürikutes ja aru saada, et linna tulnud tööline teenis mitu korda rohkem kui talusulane, siis saab arengust juba paremini aru.

Selline see elu on ja seepärast on ka mõistetav, miks üks ülalmainitud aprillikuises tehasevaringus ellu jäänud noor naine ütles aprillis Wall Street Journali ajakirjanikule, et loomulikult otsib ta uue töökoha mõnes teises tehases, sest mida ta seal külas teeks: «Sureksin ju nälga.»

Praegu töötab Bangladeshi riidetööstuses ligi neli miljonit inimest, enamik neist naised, ja paljudele on see üldse esimene kord elu jooksul reaalset ja regulaarset raha teenida, sest varem kodukülas vagude vahel said nad küll palju malka, aga ei mingit palka ning sinna vagude vahele nad 40ndaks eluaastaks alatoitluse ja haiguste kätte ka kõngesid (1970. aastal oli keskmine oodatav eluiga Bangladeshis 40 aastat, praegu 69 aastat).

Muuseas, «nälgasuremine» ei ole retooriline võte, sest tegelikult on Bangladeshi riidetööstuse tekke juured sõna otseses mõttes näljahädas. Nimelt suri 1974. aasta Bangladeshi näljahädas umbes miljon inimest ja just sellele katastroofile reageerides said võimul olnud sotsialistliku Amawi partei poliitikud aru, et vanal viisil enam edasi ei saa. Ühe sammuna lubasid nad esimest korda erakapitalil (ka väliskapitalil) osta osalusi seni rangelt riikliku kontrolli all olnud üksikutesse tekstiilifirmadesse.

Huvitava nüansina olid esimesed saabujad korealased, kellel tollal pigistas king teisest otsast. Nimelt olid Ameerika Ühendriigid kehtestanud odava tööjõuga Koreale – siis oli Korea selles rollis – terve hulga tollibarjääre ja nii otsisid korealased võimalusi, kuidas neist tariifidest mööda manööverdada. Bangladeshi investeerimine oligi see võimalus.

Korea töösturid viisid Bangladeshi tehastesse tööstusseadmeid ja vedasid Bangladeshist sadu noori Koreasse õppima, kuidas riide- ja rõivatööstuse äri käib. Läks mõni aasta mööda ja needsamad Bangladeshi noored olid riidetööstuse üle võtnud ja korealased kõrvale tõrjunud.

Ökonomist William Easterly on kasutanud seda näitena, kuidas välisinvestorid ei too ainult kapitali ja masinaid, vaid toovad ka teadmised, oskusteabe ja sidemed, mida ära kasutades saavad «kohalikud» ühel hetkel kontrolli enda kätte haarata.

Nii ongi. Kauplemine muu maailmaga toob Bangladeshi otsest tulu, praegu tuleb niimoodi sinna riiki 20 miljardit dollarit aastas, rõivatööstus on peaaegu ainuke ekspordiallikas, aga samal ajal saadakse ka väga palju kaudset tulu, Easterly mainitud teadmiste ja oskuste levik on üks näide.

Krugman toob omakorda teise näite: miljonid inimesed, kes tulevad põllumajandusest ja lähevad rõivatehastesse tööle, vähendavad tänu sellele konkurentsisurvet põllumajanduses, kus uutel töökätel pole muidu muud võimalust kui hõivata üha vähem ja vähem tootlikke maaribasid, sest paremad tükid on juba võetud.

Nüüd on neil aga alternatiiv. Või kui veel kaugemalt ja kaudsemalt vaadata, siis mõjutab traditsioonilist Bangladeshi ühiskonda see, et rõivatööstus on miljonitele naistele andnud võimaluse iseseisvuda, ise raha teenida, omaette elada, esimest korda elus midagi säästa ja kõrvale panna.

Muidugi on Bangladeshi moderniseerumine ja tööstuse areng käinud väga vaevaliselt ning üle kivide ja kändude, kuid selles ei ole süüdi H&M, New Yorker või Baltika. Suure osa nende majandusprobleemide taga on institutsionaalne suutmatus, korruptsioon ja onupojapoliitika. Ka see tehasehoone, mille varisemise tõttu jättis elu üle tuhande inimese, kuulus ühele võimul oleva Amawi partei noorteorganisatsiooni juhtfiguurile.

Lisaks sellele eirati seal räigelt ehitusnorme (mis Bangladeshis muidu täiesti olemas), ei kuulatud ehitusinspektoreid (kes samuti on Bangladeshis olemas ja kes ka hoiatasid selle hoone ohtude eest). Näiteid korruptsioonist, demokraatia nõrkusest ja igasuguste institutsioonide ebakompetentsusest võib leida tuhandeid.

Välisinvestorid, vabakaubandus ja turumajandus annavad võimaluse, aga lõpuks on nii, et iga riik ja ühiskond ise vaatab, kui hästi nad suudavad võimalused ära kasutada… Eestis oli 1992. aastal keskmine kuupalk 40 dollarit (nagu öeldud, Bangladeshis praegu miinimumpalk 38 dollarit) ja samaoodi oleksime võinud moraliseerida siia tulnud soomlaste ja rootslaste aadressil, et on alles ekspluataatorid, kes meie vaesust ära kasutavad. Samamoodi kasutab maailma avanemist ära Hiina.

Viisteist-kakskümmend aastat tagasi olid palgad Hiinas ja Bangladeshis võrdsed, praegu on miinimumpalk Hiina riidetööstuses viis kuni seitse korda kõrgem kui Bangladeshis. Juba mainitud Lõuna-Korea oli mõnikümmend aastat tagasi vaesem kui Nigeeria, siis aga hakkasid ameeriklastele odavaid hilpe tootma, siis autosid, nüüd nutitelefone.

Lõpuks ongi nii, et kui vaadata mingite riikide arenguloogikat, majanduse muutumist ja rikkuse kasvatamist, siis kõige esimene asi, mida üks tavaline inimene siin Tallinnas teha saab, kui soovib aidata Bangladeshi või Vietnami töölisi, ongi minna H&Mi ning osta sealt endale riideid.

Alternatiiv on boikoteerida, vältida, protestida, nende inimeste kohta ütles Krugman: «Need on inimesed, kes soovivad muuta maailma vaeseid veelgi vaesemaks.»