Suursaadikud: Eesti võiks olla palju enesekindlam

Suursaadik Schrömbgens, professor Kasekamp ja suursaadik Subrenat korp! Rotalia vapisaalis üleeile, 7. novembril. Foto: Peeter Langovits

Eriti Eesti-suguse riigi puhul on isikute küsimus kesksel kohal. Kui Euroopas kõneleb ulatuslike teadmistega ja oma tahtega poliitik, ununeb teistel ta koduriigi väiksus, rääkisid vestlusringis suursaadikud Gerhard Enver Schrömbgens (Saksamaa), Jean-Jaques Subrenat (Prantsusmaa) ja Tartu Ülikooli professor Andres Kasekamp.

Te mõlemad olite oma riigi suursaadikud Eestis väga keerulistel aegadel, 1998–2002. Võrreldes toonase ajaga, mis on kõige silmatorkavam areng, mida te siin praegu näete?

Gerhard Enver ­Schrömbgens: Ma olen Eesti arengut interneti vahendusel ikka jälginud. Minu arvates on demokraatia Eestis muutunud veel iseenesest mõistetavamaks ja tugevamaks, kui see oli 1990ndate lõpus.

Siia suursaadikuks tulles olin ma üllatunud, kui normaalseks demokraatlikku valitsemiskorda siin peeti. Nüüd on see seda enamgi veel.

Jean-Jaques Subrenat: Ma jälgin samuti uudiseid Eestist ja on mõned asjad, mida ma olen märganud. Eesti agenda on praegu kindlasti palju rahvusvahelisem. Kui me olime siin teenistuses, siis sellistest teemadest nagu näiteks olukord Lähis-Idas, Ladina-Ameerikas või Aasias palju ei kõneldud. Mõned eksperdid olid muidugi ka toona, kuid avalikkuse teadmised muust maailmast olid ikka üsna napid ja pigem teoreetilised.

Mis mind praegu hämmastab, on see, et mitte ainult ELi-liikmesuse tõttu, vaid ka teie vabatahtliku ja tugeva osalemise tõttu ELis on teil tekkinud uus maailma tajumise dimensioon.

Schrömbgens: Ma laiendaksin seda ka Eesti osalemisele NATOs ja NATO missioonidel.

Kas on ka midagi sellist, mida te lootsite siin näha, kuid pidite pettuma?

Schrömbgens: Tõtt-öelda mitte.

Subrenat: Ma arvan, et mõned neist probleemidest, mida me toona teadsime, on endiselt olemas, kuigi võib-olla vähem tõsiselt moel.

Näiteks pensionäride olukord. Nemad ei ole ITst, ekspordist, majandusedust ja turismist peamised kasusaajad. Nemad elavad tagasihoidlikku elu tagasihoidliku pensioniga. Minu teada on keskmine pension küll kasvanud, kuid mitte samal määral nagu elustandard ja elukallidus.

Aga see ei ole ainult Eesti probleem – see on endistes idabloki maades üsna valdav probleem.

Teine asi on, et võttis vist üsna kaua aega, enne kui Eestis hakati võrdselt tähtsustama avalikku ja eraruumi. Mäletan, kuidas mind toona hämmeldas, kui tavapärane oli see, et maja võis olla kohutavas olukorras – trepikoda lagunenud, seintelt värv maas ja uksed katki –, aga kui astusid korterisse, siis see oli imekenasti korda tehtud, mugav ja puhas. Avaliku ruumi eest ei hoolitsenud keegi, ka omavalitsus mitte. Nüüdseks on olukord teine: omanikutunne on väga kiiresti arenenud.

Välisminister Urmas Paet ütles eile korp! Rotalia korraldatud välispoliitika konverentsil, et me räägime Venemaast liiga palju ja aitame sellega kaasa tema propaganda eesmärkidele. Aga kuidas me saaksime temast mitte rääkida – ta on meie kõrval, ta on vaenulik?

Schrömbgens: Minu meelest on see küsimus kinnis­ideest. Ma mäletan, et samasugune tunne, nagu on teie küsimuses, oli 90ndatel väga tugev. Kui Eesti on endiselt sellise hirmutunde all, siis võib see olla kinnisidee tunnus.

Kuid olukord on ju muutunud. Nüüd on Eesti NATO liige.

See ei näi Venemaad segavat meie piiri taga ulatuslikke õppusi korraldamast.

Schrömbgens: Seda küll, aga 90ndatel oleks Venemaa olnud täiesti võimeline tegema kõike seda, mida te kartsite, nüüd on tal selliseid samme astuda väga raske.

Ma olin muide üllatunud, kui vaatasin tänasest (intervjuu toimus 7.11 – S. K.) Eesti Ekspressist intervjuud kindralmajor Riho Terrasega. Loomulikult, ega tema pealkirja pannud, kuid sõnaraamatuta lugedes jäi minul sellest intervjuust küll mulje, et Venemaa poolt on olemas otsene oht. See hämmeldab mind. Muidugi on ka võimalik, et seda muljet võimendas ajaleht. Aga eks ma loen Terrase intervjuu kodus sõnaraamatu abiga korralikult läbi.

Miks see teid hämmeldas?

Schrömbgens: Ma arvasin, et te olete enesekindlamad, teil on selleks küllaldaselt põhjuseid.

Subrenat: Mina astuksin siit veel sammu võrra edasi. Venemaa on meile kõigile oluline, mitte ainult Balti riikidele, vaid ka Saksamaale ja Prantsusmaale. Mitte ainult maavarade ja gaasi pärast, vaid ka ­Euroopa stabiilsuse ja majanduse pärast. Minu jaoks on ehmatav, kui mitte lausa antagonistlik, aga vähemalt automaatne eelarvamuslikkus valitseb suhtumises Venemaasse. Loomulikult tekitas «Zapad» ebamugava olukorra.

Kuid kas te ei võiks end vaadata kui Venemaa ja Euroopa vahendajat? Minu meelest on teil selleks tohutu potentsiaal, arvestades, et kolmandik teie elanikkonnast on vene päritolu. Aga ma ei näe, et see asjaolu avaldaks mõju poliitikale või diplomaatilisele suhtumisele.

Kuigi ka teie tõrjuv olek on mõistetav, arvan ma, vaadates asju tulevikuperspektiivist ja kaugemalt, näiteks Pariisist, et me ootaksime Eestilt suuremat enesekindlust. Just enesekindlus annab võimaluse ka positiivsemaks suhtumiseks.

Muidugi, tangot tantsitakse kahekesi, Venemaagi ei saa luua positiivseid suhteid ainult Berliini või Pariisiga, vaid ikka kogu ELiga, mille liige on ka Eesti. Nii et ELi-liikmesus peaks Eesti jaoks olema kasulik ka suhetes Venemaaga. Seda ei ole võimalik saavutada kohe, kuid veidi pikemas perspektiivis küll.

Andres Kasekamp: Ma räägin nüüd oma kogemusest välismaiste diplomaatide ja ajakirjanikega. Ükskõik, mis teemal inimene minuga kohtuda on tahtnud, see lõpeb alati küsimusega, miks Venemaa on meile selline kinnisidee. See on vältimatu.

Ja enamasti tekib see küsimus nii: me oleme väga huvitatud Eesti kogemusest suhetes Venemaaga, te teate temast ju naabrina kõige rohkem. Ja siis ma seletan, et vaadake, asjad ei ole läinud Venemaal kuigi hästi ja me oleme mures. Ja siis vastatakse: ei-ei-ei, te olete liiga paranoilised. See on üsna frustreeriv.  

Ja sellest samm edasi on, välispoliitikast rääkides, öelda, et aga kui Eesti kohtleks oma venekeelset vähemust paremini, siis paraneksid ka suhted Venemaaga. Siis ma pean tavaliselt seletama, et venekeelse vähemuse parem lõimimine oleks kasulik küll meile endile, kuid kahepoolsed suhted Venemaaga on hoopis teine teema. Jah, väljast vaadates võiks arvata, et need kaks asja on seotud, kuid kohapealne empiiriline kogemus ütleb, et kahepoolsed riikidevahelised suhted ja suhted kahe kogukonna vahel riigis sees ei ole üksüheses seoses.

Subrenat: Ma arvan, et on kaks asja, mis võiksid olla Eestile tuleviku seiskohalt olulised. Üks on Euroopa Liidu eesistumine 2018. aastal. Eestil on veel piisavalt aega konsulteerimiseks teiste liikmesriikidega, et eesistumise ajaks oleks teil suhetes Venemaaga nii mitmekülgne poliitika kui vähegi võimalik. Eks see sõltub muidugi Venemaast ka. Kuid oluline on, et Eesti teeks selle pingutuse.

Teiseks Põhja-Jäämeri – see on vähem seotud kalendriga, kuid seda suurem ja tulevikku silmas pidades veel tähtsam projekt. Soomest hakkab seepärast saama siin piirkonnas juba oluline logistikakeskus. Nagu me teame, on Arktika rikas maavarade poolest ning meil tuleb tähelepanelikult jälgida nende varade kasutamise keskkonnaaspekti, sest see ei mõjuta mitte ainult naabreid, vaid kogu maailma. Selles projektis osalemine viiks Eesti lähemale ka Aasiale.

Eilsel konverentsil ei räägitud Arktikast peaaegu üldse ja mul on sellest kahju, sest seal on tohutu potentsiaal. Ent selle kasutamine saab olema keeruline, sest peale ekspertteadmiste on vaja ka selget poliitilist tahet ja demokraatlikke valitsusi, et projektist võidaks ka üldine heaolu, mitte ainult naftakompaniid.

Ma usun, et nende mõlema puhul võiks Eesti üsna lähemas tulevikus mängida väga kaalukat rolli.

Kasekamp: Pean siia lisama, et Eesti on kõige põhjapoolsem riik, mis ei ole Arktika nõukogu liige. Aga me peaksime taotlema seal vaatlejastaatust.

Kui palju on sellistel väikestel riikidel nagu Eesti üldse võimalik geopoliitikat mõjutada, või on parim, mida me reaalselt teha saame, siiski vaid suurte seljatagust toetada?

Schrömbgens: Mina nii ei arva. Eestil üksinda võib muidugi jõudu väheks jääda, kuid sellisel platvormil, nagu pakub Euroopa Liit, on väikeriikidel palju mõjutamisvõimalusi. Nii et ma ei näe mingit põhjust, mis Eesti ei saaks mängida kaalukat rolli.

Vaadake näiteks Luksemburgi ning tema peaministrit ja eurogrupi juhti Jean-Claude Junckerit või Taanist pärit NATO peasekretäri Anders Fogh Rasmusseni. Need mehed on mõjuvõimsatel positsioonidel, ja Luksemburg on ju veel väiksem kui Eesti.

Subrenat: Eks see on isikute küsimus – kui palju on poliitikas selliseid isiksusi, kes on võimelised protsesse oma koduriigist väljastpoolt mõjutama. Näiteks Luksemburgi peaminister aastatel 1959–1974 ja 1979–1984 oli Pierre Werner, temanimeline plaan oli ühisraha esivanem.

Eriti Eesti-suguse riigi puhul on isikute küsimus kesksel kohal. Juncker suutis väga loomulikult ja lihtsalt uuendada vahepeal jahenenud Prantsusmaa-Saksamaa suhteid. Kuidas ta seda suutis? Aga peale keeleoskuse ja teadmiste oli tal tahe.

Kui Eestil on näiteks liider, kes keskendub peamiselt üleatlandilistele suhetele – ma ei pea silmas kedagi konkreetset –, siis nii see ei tööta. Või kui riigijuht ei hooli ega huvitu üldse näiteks strateegiaküsimustest.

Võimekal poliitikul peavad olema nii ulatuslikud teadmised, avarapilguline maailmavaade kui ka oma tahe.

Schrömbgens: Ja mitte keegi ei öelnud kunagi, et Jun­cker on pärit Luksemburgist. See polnud tähtis.

Kasekamp: Juncker kaotas just valimised. Nii et varsti on Andrus Ansip kõige kauem ametis olnud Euroopa Liidu peaminister.

See võiks olla Eesti võimalus: meil on valitsusjuht, kes on osalenud ka varasematel nõupidamistel, tunneb isiklikult kõiki Euroopa liidreid. Eesti võiks seda oma mõjukuse suurendamiseks ära kasutada – meie peaminister on Euroopa Liidu valitsusjuhtidest varsti kõige staažikam.

Subrenat: Ma külastasin mõne aasta eest Euroopa Komisjoni asepresidenti Siim Kallast ja tema kantseleiülemat Henrik Hololeid, kes mõlemad on tõsiselt õppinud prantsuse keelt. Ma kahjuks ei tea, kas see on piisav, et saada komisjoni presidendiks, aga oluline on n-ö reel püsida ja keeleõpe on üks võimalus seda teha.

Meie siin piiririigis pooldame ELi föderaliseerumist. Kesk-Euroopas nähakse selles aga ohtu rahvuslikule iseseisvusele. Milline võiks olla kompromiss nende kahe äärmuslikult erineva tulevikunägemuse vahel? Või ei tulegi föderaliseerumist Kesk-Euroopa vastuseisu tõttu iialgi?

Subrenat: Minu arvates ei ole isegi selline küsimusepüstitus õige. Valik ei ole föderaliseerumise ja rahvusliku iseseisvuse vahel. Riigid jäävad igatahes täiesti sõltumatuks. Kui lõimumine süveneb, siis ainult teatud valdkondades. Rahvusriike see ei kaota. Föderaliseerumine on lihtsalt Euroopa kogukonna lõimumine enam arenenud viisil.

Kasekamp: See on üldiselt nii, et väiksemad riigid toetavad rohkem ühenduse meetodit, tihedamat poliitilist koostööd, suurematel riikidel on luksus püsida pigem oma rahvuslike huvide juures. Kuid sellisel puhul on väikeriikidel hirm, et näiteks Saksamaa ja Prantsusmaa lepivad omavahel kokku ja teistel ei jää muud kui nõustuda.

Aga samas ma pole kindel, et föderaliseerimine – poliitika kujundajate seas küll populaarne idee – on rahva üldine tahe.

Kui Eesti ELiga liituma hakkas, siis me küll tahtsime liituda, kuid olime selle suhtes üldiselt skeptilised ja pooldasime pigem valitsustevahelist koostööd, sest meile oli meie äsja saavutatud iseseisvus nii uus ja hinnaline. Aga nüüd näitavad uuringud, et oleme muutunud üheks kõige ELi-meelsemaks riigiks.

Üks näide sellest on minu meelest Eesti ühinemine finantstehingute maksustamise kokkuleppega. See on tähelepanuväärne, arvestades, et me oleme majanduspoliitikas üks liberaalsemaid riike Euroopas. Selle seisukohaga ühinemine näitas, et tahame minna edasi sügavama lõimumisega.

Subrenat: Ma olen selle näitega nõus. Eesti on üks neist riikidest, kes on algusest peale mõistnud, et lõimumine ELiga ei saa olla valikuline. Osalisel lõimumisel pole lihtsalt mõtet. Eesti ja Soome lõimumise tase on ELis üks kõrgemaid.

Teine asi on see «me oleme nii väike riik». Rahunege ometi – alati on riike, mis on veel väiksemad kui teie oma.

Kord ma vestlesin ühe Soome poliitikuga, kes ütles Soome kohta «pieni maa». Ma lugesin talle üles aspektid, milles Soome mõju ELile on selgelt tuntav – kaitsepoliitika, eelarvepoliitika –, ning ta nõustus: «pieni maa» on tõesti ainult väljend. Ma arvan, et ka Eesti võiks sellest kujutelmast loobuda.

Schrömbgens: Malta on ka Eestist väiksem.

Meil on selle «väike» olemisega väga traumeeriv kogemus – aasta 1939.

Subrenat: Aga see oli ju enne ELi. See oli täiesti teine olukord. Üks asi, mis ajas mind siin kunagi täitsa vihaseks oli «liit». Teate, see, et «tulime ühest ja nüüd läheme teise liitu». Taevas küll – kui ignorantne võib olla? Võiks lugeda ju kasvõi ELi asutamislepinguid. Ning kas te otsustasite vabatahtlikult ühineda Nõukogude Liiduga? Kas sel puhul toimus rahvahääletus?

Kasekamp: Ma mäletan, et Lennart Meri tegi toona ettepaneku kasutada terminit Euroopa Unioon, kuid see ei juurdunud.

Aga Eesti on väga nähtav kübermaailmas ja seda näidet armastavad eestlased ise ka tuua. Viimatisel Euroopa Ülemkogu istungil näitas meie peaminister lühikest joonisfilmi (keegi pole varem Ülemkogul midagi sellist teinud teinud) sellest, kuidas digitaallahendused Eestis töötavad. Sellel alal hakkab meil juba tekkima reputatsioon ja minu arvates on see päris hea näide, kuidas väikeriik saab mõjutada maailma. Muidugi ei saa me mõjutada kõike, aga kui valida endale suund ja selle kallal töötada, siis tulevad ka mõjukus ja tuntus.

Schrömbgens: Pealegi teeb suhtumine enesesse kui «väikesesse» riigi laisaks. See on ju väga mugav ettekääne peaaegu mitte midagi teha. Ning küberruumis on Eesti suurus täiesti vastupidine tema tegelikule suurusele.

Subrenat: Tahan veel rõhutada, et Eesti võimekus ei piirdu tehnoloogiliste lahendustega. Teine, mida ma Eesti puhul rõhutaksin, on haldussuhtumine, see, kui läbipaistvaks on tehtud valitsemine.

Eesti riigivalitsemise läbipaistvus ja usaldusväärsus, arutelude kvaliteet riigikogus – te pole küll ainsad sellised ELis, kuid te olete nende riikide seas, kus sellel on mõju. Ja see hakkab muutuma väga tähtsaks praegu, kuid usaldus mõningate liitlaste vahel on Edward Snowdeni paljastuste tõttu kõvasti kannatada saanud. Usalduse saavutamiseks või taastamiseks peale läbipaistvuse muid võimalusi ju eriti polegi. Ja Eestis on see ELi keskmisest tunduvalt kõrgema tasemega.

Kasekamp: President Ilves armastab ka rõhutada, et Eesti järgib reegleid, aga kõik ELi liikmed seda ei tee. Minu meelest jätkab see sedasama usalduse ehitamise loogikat.

Mõlemad suursaadikud on tänaseks erus ja väljendavad intervjuus oma isiklikke vaateid.

Korp! Rotalia 100

•    Konverents «Quo vadis, Eesti välispoliitika?», mille esinejad siinses vestlusringis osalesid, oli üks osa üliõpilaskorporatsiooni Rotalia 100 aasta juubeli tähistamisest. Juubelipidustused vältavad 10. novembrini.

•    Rotalia asutasid 1913. aasta sügisel Peterburis 10 eesti soost tudengit, nende seas kõigile ajaloost tuntud Jüri Uluots ja Otto Tief.  Õppides idas, võeti nimi Mandri-Eesti läänepoolseima kihelkonna (Rotalia – Ridala ladinapärane nimi) järgi – sümboliseerimaks kultuurilist suundumust.

•    1930ndate lõpuks oli korp! Rotalia arvuka liikmeskonnaga ja väga aktiivse tegevusega. 1940. aasta suvel keelustas okupatsioonivõim nende tegevuse. Pärast sõda jätkus tegevus paguluses, kodumaale jäänud kogunesid salaja. Avalik tegevus Eestis taastati 1988. aastal.

•    Kahe kümnendiga on vilistlaste annetuste ja ühise töö varal loodud praegustele üliõpilastele seltskondliku tegevuse keskused nii Tartus kui Tallinnas. Peale Eesti tegutsevad koondised Brüsselis, Torontos, Ottawas, Vancouveris, Los Angeleses, New Yorgis, Washingtonis ja Seattle’is, kokku ligi 600 liikmega.

•    Rotalia Foundation (USA) jagab igal aastal stipendiume Eesti üliõpilastele. Sellel aastal pälvisid stipendiumi 50 üliõpilast kogusummas 100 000 eurot.

•    Eesti üliõpilaskorporatsioonid ühendavad eri alade õppureid, mis annab võimaluse luua erialapiire ületavaid sidemeid ja avardada silmaringi. Üliõpilaspõlves korporatsiooni liikmeks astunud jäävad vilistlastena organisatsiooniga seotuks kogu eluks. Korporatsioon on apoliitiline.

•    Rohkem teavet: www.rotalia.ee

PM