Mina kasvasin esimesed eluaastad isata, sest võõras ja kuri võim oli ta minult röövinud ning Eestist kaugele Siberisse saatnud. Lihtsalt selle eest, et ta ülekuulamisel oma küla mehi välja ei andnud ja metsavendadele omatehtud puskarit pakkus. Hiljem tal süüd ei leitudki, kuid selleks ajaks, kui poliitvangid Stalini surma järel koju lasti, olid kaotsi läinud pikad aastad, mis lihtne talumees oma naisest ja lapsest lahus külmal maal pidi veetma.
Kui ema ühel päeval aknast tee peale osutades hõiskas, et «Näe, isa tuleb!», vaatasin eemalt lähenevat võõrast meest üsna ükskõikse pilguga. Kahjuks pean tunnistama, et aeg oli teinud oma töö ja väga head kontakti mul isaga enam ei tekkinudki. Aga ma hindan teda selle eest, et ta kehvade olude kiuste perele sisuliselt ilma rahata linna maja ehitas ja hiljem mu pojale vanaisana olemas oli.
Mu üks lapselaps kasvab isata, sest kaasasündinud südamehaigus murdis tubli mehe 33-aastasena. Ükski onu ega vanaisa ei saa isa päriselt asendada, aga tal vähemalt on, kellele isadepäeval kaart ulatada. Kodus kapi peal on pilt mustas raamis ja kalmistule saab küünla viia, aga ühe väga tähtsa inimese koht on ja jääbki selle tüdruku jaoks elu lõpuni tühjaks.
Mul on kahju neist meestest, kes oma lapsed vabatahtlikult isast ilma jätavad. Kui perepea kaugel tööl käib, pole veel hullu, sest enamasti saab ta siis vahepeal pikemalt kodus olles ka rohkem perele pühenduda. Ja küllap hindavad lapsed sedagi, kui isa teenitud lisaraha eest kodu korda tehakse või ühiselt sooja mere äärde puhkama minnakse.