Sirje Niitra: kes on maailma parim isa?

Sirje Niitra Foto: SCANPIX

Küllap saavad paljud isad homme kaardi, tassi või särgi kirjaga «Maailma parim isa». Ei usu, et keegi neid sõnu niisama suusoojaks loobib. Küllap on isad selleks oma armastuse ja hoolivusega kuhjaga põhjust andnud. Enamik issisid ongi oma lastele parimad – kuidas siis teisiti?

Mina kasvasin esimesed eluaastad isata, sest võõras ja kuri võim oli ta minult röövinud ning Eestist kaugele Siberisse saatnud. Lihtsalt selle eest, et ta ülekuulamisel oma küla mehi välja ei andnud ja metsavendadele omatehtud puskarit pakkus. Hiljem tal süüd ei leitudki, kuid selleks ajaks, kui poliitvangid Stalini surma järel koju lasti, olid kaotsi läinud pikad aastad, mis lihtne talumees oma naisest ja lapsest lahus külmal maal pidi veetma.

Kui ema ühel päeval aknast tee peale osutades hõiskas, et «Näe, isa tuleb!», vaatasin eemalt lähenevat võõrast meest üsna ükskõikse pilguga. Kahjuks pean tunnistama, et aeg oli teinud oma töö ja väga head kontakti mul isaga enam ei tekkinudki. Aga ma hindan teda selle eest, et ta kehvade olude kiuste perele sisuliselt ilma rahata linna maja ehitas ja hiljem mu pojale vanaisana olemas oli.

Mu üks lapselaps kasvab isata, sest kaasasündinud südamehaigus murdis tubli mehe 33-aastasena. Ükski onu ega vanaisa ei saa isa päriselt asendada, aga tal vähemalt on, kellele isadepäeval kaart ulatada. Kodus kapi peal on pilt mustas raamis ja kalmistule saab küünla viia, aga ühe väga tähtsa inimese koht on ja jääbki selle tüdruku jaoks elu lõpuni tühjaks.

Mul on kahju neist meestest, kes oma lapsed vabatahtlikult isast ilma jätavad. Kui perepea kaugel tööl käib, pole veel hullu, sest enamasti saab ta siis vahepeal pikemalt kodus olles ka rohkem perele pühenduda. Ja küllap hindavad lapsed sedagi, kui isa teenitud lisaraha eest kodu korda tehakse või ühiselt sooja mere äärde puhkama minnakse.

Halvem on olukord siis, kui isa on täiesti olemas, aga mingil põhjusel lapse vastu huvi ei tunne. Pahatihti kandub vaen eksnaise vastu üle lastele ja see võib rikkuda isa-lapse suhted kogu eluks. Kunagi ehk saadakse tehtud veast aru, aga siis võib juba lootusetult hilja olla, sest lapsed ei pruugi mõista ja andestada.

Hea isa on see, kes armastab ema ja hoolib lastest, kelle toetust ja siirast huvi on peres tunda ka kauge maa tagant. Suhtekorraldaja Janek Mäggi sõnul vajab ühiskond tegelikult meestelt üksnes seda, et nad võimalikult palju teeniks ja riigikassasse üha enam makse tooks, ning muidugi laste saamiseks nende spermat. Ta lisas, et mehed tahaks olla nemad ise ja ei soovi taluda sellist survet. Ärgem siis muutkem oma mehi rahateenimismasinateks või, mis veel hullem, pelgalt spermadoonoreiks! Ja ärge unustage, et mehedki vajavad meie õrnust ja hoolitsust!