Kuuskümmend aastat laval – seda ei saa teistmoodi nimetada kui eesti teatri perpetuum mobile. Eks ole Ita Ever kogunud oma elu ja rollidega kladetäie hellitus- ja austusnimesid, nii et «igiliikuri» lisamine sellesse komplekti pole kindlasti liiast.
Igiliikur Ita Ever
9. november 2013, 00:16
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kogesin seda «igisust» viimati Ita poja Roman Baskini lavastatud Graham Linehani mustas komöödias «Teed juuakse kell viis». Tükis, mis on mõeldud just näitlejanna lavajuubeli tähistamiseks, käis ta innuga oma etendusemajakeses trepist üles ja alla, kavaldas osavalt üle kaasnäitlejate esitatud pangaröövlite kvinteti ja triumfeeris lõpuks miljonärina.
See kuratlik särts pilgus, mida näeme tema noorpõlvefotodel, põletab endiselt. Ita loomingu esitlemisel pole võimalik piirduda «näitlejatööga» – pigem on see olemisviis, mida ta meiega nii heldelt on aastakümnete jooksul jaganud.