Riigiametnik ja TÜ doktorant Alexander Lott kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et 1. jaanuarist jõustuma hakkava uue püsiasustusega väikesaarte seaduse järele pole vajadust ning tegelikkuses muudab see väikesaarte elanike olukorra raskemaks.
Alexander Lott: uue väikesaarte seaduse järele pole vajadust
8. november 2013, 21:29
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raamatutarkuse järgi on Eesti maismaapindala 43 432 km2, mida on pea kolmandiku võrra vähem kui Läti 62 249 km2 ja Leedu 62 680 km2. Entsüklopeediatarkus ei vasta aga enam riikide praktikale. Erinevalt näiteks Leedust ei arvesta me pindalaks kogu oma suveräänset territooriumi, s.h territoriaalmerd. Seda teevad ometi mereriigid, mh Madalmaad ja Belgia. Nende ametlikuks pindalaks koos territoriaalmerega on vastavalt 41 543 km2 ja 30 528 km2.
Eesti suveräänse territooriumi kogupindala on seega lisaks ca 24 000 km2 suurust territoriaalmerd, 1529 km2 suurust Eestile kuuluvat osa Peipsi järvest, 270 km2 suurust Võrtsjärve ja muid siseveekogusid arvestades 70 177 km2. See on võrreldav sama meetodit kasutavate Hollandi ja Belgia ametlike pindaladega kokkuliidetult (72 071 km2), oluliselt suurem kui Leedu pindala (65 300 km2) ja võrreldav Läti pindalaga.
Lõunanaaber sarnaselt meile rahvusvahelistes pingeridades ettepoole trügima ei kipu ega arvesta oma pindalasse territoriaalmerd. Vastuseks päringule Läti saatkonda märkisid lätlased pärast konsulteerimist Läti Veeteede Ametiga, et nende territoriaalmere suuruseks on ca 10 048 km2. Eesti suveräänne territoorium 70 177 km2 on seega pisut väiksem kui Läti 72 297 km2 (mitteametlikud andmed).
Rahvusvaheliselt on haruldane, et riigi territooriumist üle kolmandiku moodustab territoriaalmeri. Seda enam peaksime Eestis väärtustama seda osa oma territooriumist. Eesti suveräniteet kolmandiku oma territooriumi üle tugineb eeskätt lääneranniku saartele. Regionaalminister Siim Kiisleri hiljutise Postimehe arvamusloo pealkiri - «Väikesaari väärtustades» - tabas seega märki. Selle eesmärk oli tutvustada lugejatele alates 1. jaanuarist jõustuma hakkavat püsiasustusega väikesaarte seaduse eelnõud.
Selline artikkel on kahtlemata vajalik, sest kodanikule ei ole eelnõu kättesaadav riigi eelnõude infosüsteemidest ega mujalt. Vastuolus kehtiva õigusega puudub eelnõul ka seletuskiri, mille eesmärk on ministeeriumidele järgimiseks kohustusliku hea õigusloome ja normitehnika eeskirja järgi «põhjendada seaduse vastuvõtmise vajalikkust, eelnõu põhiseisukohti ja sellest tulenevaid muudatusi ning anda ülevaade seaduse jõustumisega kaasnevatest mõjudest». Eelnõu koostanud ametnikud on väidetavalt teenistusest lahkunud.
Seega on võimalik eelnõu eesmärkide hindamisel lähtuda üksnes regionaalministri kõnesolevast arvamusloost. Õigusloome juristina ja mitmendat põlve abrukalasena oli mul siiski privilegeeritud võimalus tutvuda eelnõuga väikesaare saarevahi mureliku pöördumise kaudu. Avalikkusele on aga paari kuu pärast jõustuma kavandatud seadusest sunnitud üldsõnalist teavet jagama regionaalminister vastuseks riigikogu liikme kriitikale. Väikesaarte kogukonnas uut eelnõud tutvustatud ei ole, mistõttu ei ole see saanud läbida ka saarte üldkogu arutelusid ega legitiimset otsustusprotsessi. Seetõttu on esmatähtis hinnata, kas regionaalministri kinnitused eelnõu väikesaari väärtustavast sisust on tõesed.
Püsiasutusega väikesaarte seaduse eelnõu tunnistab alates 1. jaanuarist kehtetuks 2004. aastal jõustunud püsiasustusega väikesaarte seaduse. Kehtiva seaduse ja eelnõu võrdlemisel ilmneb samas, et vajadus uue seaduse vastuvõtmiseks puudub, sest sisuliselt on selle eesmärgid saavutatavad vaid olemasoleva seaduse üksikute sätete kehtetuks tunnistamise või teatud juhtudel ka muutmise kaudu. Nimelt ei sisaldu eelnõus sätteid, mis sisuliselt puuduksid kehtivas seaduses. Ainsateks sisulisteks lisandusteks on kaks lõiget. Neist esimene sätestab õigusliku aluse riigi toetuste vähendamiseks saarvalla või saarelise osaga kohaliku omavalitsuse üksuse suhtes, kui peaks selguma, et riigieelarvelisi toetusi ei ole kasutatud eesmärgipäraselt. Teisega muudetakse oluliselt mõistet «püsiasustusega saar».
Kehtivas seaduses defineeritakse püsiasustusega saart loetelu kaudu (Osmussaar, Vilsandi, Abruka jt). Eelnõu järgi on nendeks üksnes regionaalministri määrusega püsiasustusega väikesaarte nimistusse kantud saared, kus peab vähemalt kolmele väikesaarel asuvale elukoha aadressile olema registreeritud kokku 10 inimest. See vastandub kehtivale seadusele, mille järgi loetakse püsiasustuseks «alaliselt ja peamiselt väikesaarel elamist», sõltumata püsielanike arvust.
Ülejäänud muudatused puudutavad väikesaartelt seadusega tagatud õiguste ja riigi toetuse äravõtmist. Uue seaduse eesmärkide nimistusse on valitud üksnes mõningad senises seaduses sätestatud eesmärgid. Nendeks on väikesaarte eripärast tulenevate kitsaskohtade vähendamine, püsiasustuse säilitamine ja arengusuutlikkuse toetamine, saarte elulaadi omapära ja rahvakultuuri järjepidevuse säilitamine, väikesaartele iseloomuliku maastikuilme ja looduskeskkonna säilitamine ja kaitsmine ning elanike tegevuse ja huvide sidumine territoriaalmere ja riigipiiri kaitse ning keskkonnahoiu riiklike vajadustega. On kaheldav, kas neid eesmärke on võimalik täita, kui seadusest võetakse välja vähemdeklaratiivsed, kuid sellevõrra sisukamad kehtivad eesmärgid: püsiasustuse taastamine, omavalitsusliku suutlikkuse toetamine ja osalusdemokraatia suurendamine, püsielanikele töökohtade ja toimetulekuvõimaluste loomine ning ettevõtluse toetamine, esmatähtsate avalike teenuste (politsei- ja päästeasutused, joogivesi, post- ja elektronside, elektrivarustus, transpordiühendus, alus-, põhi- ja keskharidus, sotsiaalabi) kättesaadavuse tagamine.
Kooskõlas osalusdemokraatia välja võtmisega seaduse eesmärkidest on eelnõust tervikuna välja jäetud kehtivas seaduses sisalduv peatükk, mis sätestab omavalitsuskorralduse erisused. Regionaalministri soovil kaotataks saarekogukondade identiteedi aluseks olevad üldkogud, kus valitakse saarevanem ja mille pädevuses on lisaks kooskõlastuse andmine väikesaare arengukavale, üldplaneeringule, maakasutuse üldistele põhimõtetele, transpordiühenduse arendamisele mandri või lähima suursaarega, üldkogu reglemendile ja saarevanema valimise korrale, samuti teistele saarvalla või saarelise osaga valla põhimääruses sätestatud küsimustele. Kehtiva seaduse järgi peab samuti väikesaare politsei- ja päästeasutuste tegevuskava koostamisel ära kuulama üldkogu arvamuse, samas kui eelnõu järgi asendatakse see väikesaart «omava» linna- või vallavalitsuse arvamuse ärakuulamise nõudega. Kui kehtivas seaduses vallavalitsus lugupidavalt «haldab» väikesaart, siis alates 1. jaanuarist hakkaksid linna- või vallavalitsused eelnõu korduva sõnakasutuse järgi väikesaari «omama».
Samuti ei sisaldu eelnõus kehtiva seadusega võrreldes teenuste ja infrastruktuuri alast peatükki. Võib seega eeldada, et selliseid küsimusi nagu jääteed, regulaarne transporditeenus, sadamad ja veeteed ning sideteenused ja elektrienergiaga varustatus käsitletaks alates 1. jaanuarist teistes seadustes. Sellisel juhul on aga ebaselge, kas võetakse arvesse ka väikesaarte eripärasid, mida püsiasustusega väikesaarte seadus on mõeldud kaitsma.
Eelnõuga kaotatakse riigi kohustus regionaalse arengu programmides ette näha vahendid majandustegevuse toetamiseks väikesaartel. Kehtiva õiguse järgi peab seda tegema riiklike sihtotstarbeliste investeeringute, laenusoodustuste ja laenude garanteerimise kaudu. Lisaks võetakse seadusest välja riigi kohustus toetada väikesaarte looduskeskkonna ja maastikuilme taastamisele, säilitamisele ja parandamisele suunatud tegevust riigieelarvest selleks ettenähtud programmide kaudu. Selle eest on vastutav olnud keskkonnaministeerium.
Regionaalminister põhjendab eelnõu vajalikkust sellega, et kehtiv püsiasustusega väikesaarte seadus «devalveerib kõiki meie seadusi». Õiguslikult on olukord vastupidine. Kõrvale jättes normitehnilised aspektid, soovitakse vormiliselt uue seaduse vastuvõtmisega vältida kehtivas seaduses väikesaartele tunnistatud õiguste ja riigi toetuse säte sätte haaval tühistamist, mis tähendaks igakordset põhjalikku kaalumist ja selgitamistööd. Seletuskirjatagi ja avalikkusele kättesaamatu uue «väikesaari väärtustava» eelnõu katte all soovitakse need muudatused teha vaikimisi, jätmata aega nende sisuliseks arutamiseks.
Regionaalminister viitab sellele, et hetkel on riigi investeeringud ühe elaniku kohta väikesaartel mitu korda suuremad kui üheski teises Eesti piirkonnas. Sellistes kategooriates rehkendades tuleks samas ka teisele kaalukausile asetada fakti, et ilma pelgalt Ruhnu, Vaindloo ja Osmussaare kümmekonna ruutkilomeetri suuruse püsiasustusega maismaalapita ei oleks Eestil õigust Saaremaa pindalaga võrreldavale suveräänsele territooriumile. Püsiasustuseta väikesaari õiguslikult reeglina nimelt merepiiri määramisel arvesse ei võeta või tehakse seda üksnes osaliselt.
Regionaalministril, kes on säilitanud eelnõu ühe eesmärgina Eesti territoriaalmere kaitse, tasuks seega hoida ruhnlastega häid suhteid ja püsiasustuse taastamist väikesaartel seaduse eesmärgist välja võttes mõelda ka selle peale, kuidas see mõjub Osmussaare ja Vaindloo staatusele mereõiguses ning sedakaudu ka Eesti territoriaalmere ja riigipiiri kaitsele. Parim, mida selle nimel teha, oleks jätta kehtiv seadus jõusse, vähim aga lubada Ruhnul kõrvuti teiste väikesaartega jätkata riigikorrast sõltumata juba 300 aastat püsinud luandskap'i (üldkogu) traditsiooni.