Donald Tomberg: kuidas on sõda siis, kui ta paistab kõrvalt

Merike Teder
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Mandariinid»
«Mandariinid» Foto: Kaader filmist

Väärt film, kihiline ja samas selge lugu ja tervik ühes väga tugevate näitlejatöödega, kirjutab Donald Tomberg Sirbis filmist «Mandariinid».

Sõjapinge seisab vastamisi rahvusliku ja isiksusliku eneseväärikusega: abhaas ja grusiin ei saa elupäästja majas teineteist tappa, au(sõna) ei luba.

Mängufilm „Mandariinid” (Eesti-Gruusia 2013, 96 min), režissöör ja stsenarist Zaza Urušadze, operaator Rein Kotov, helilooja Niaz Diasamidze, kunstnik Thea Telia, monteerija Alexander Kuranov, produtsendid Ivo Feldt ja Zaza Urušadze. Osades Lembit Ulfsak, Elmo Nüganen, Mihhail Meški, Grigori Nakašidze, Raivo Trass jt. Esilinastus Eestis 31. X Hobujaama tn kobarkinos.

Eesti-Gruusia koostööfilmi «Mandariinid» tegevus leiab aset Abhaasias põlises eesti külas aastal 1992. Abhaasid sõdivad, et Gruusiast lahku lüüa, külaelanikud on sõjahirmuga Eestisse pagenud, kohale ongi viimaks jäänud vaid Ivo ja Markus. Ivo naine ja tütar läksid Eestisse, ta ise jäi maha, ei tahtnud kodukülast ära minna. (Vaat selline valik.) Markusel on aga mandariiniistandus: tema tahab kõigepealt saagi ära koristada ja alles siis Eestisse minna. On päevade küsimus, kas enne saab saagi korjatud või jõuab kohale sõda – ja muidugi on sõda kiirem.

Kui Ivo ja Markuse kodu lähedal puhkeb ootamatult lahing, päästavad eestlased kaks haavatud vaenuleeri meest, abhaasi Ahmedi ja grusiini Nika. Haavatud viiakse Ivo juurde. Vaenlased on nüüd ühe, vaenupoolte suhtes neutraalse katuse all ja eestlased on nende elupäästjad.

1.

Sõjas (või peaks ütlema, vanamoodsas sõjas), on vaenupoolte vahel piir ja selle piiri üle siis lahingud käivadki: rindejoon liigub ja alad kas hõivatakse või kaotatakse. Nüüd on sõjapidamine ses suhtes muidugi palju salakavalam. Me ei näe rindejoont, me võime olla sõja keskel ise seda teadmata, otsustavad lahingud võivad käia vaikselt hoopis küberruumis või siis plahvatavad kaootiliselt kusagil (x)keskustes pommid. Sellisel sõjal pole isegi difuusset panoraami, sõda käib otsekui maa all ja tuleb nähtavale samamoodi, nagu kerkivad justkui eikusagilt mutimullahunnikud põllumehe hoovis.

«Mandariinides» peetakse küll sõda vanamoodi, vaatepunkt sõjale on aga antud kõrvalseisvate eestlaste positsioonilt, kes samuti mingit nähtavat rindejoont ei adu. Mine võta kinni, mis leeri mees täna või homme uksele koputab. Läheduses plahvatab pomm, aga pole teada, kumb pool selle heitis. Rahumeelsete eestlaste seisukohast on tähtis ja esil vaid piir sõja ja rahu vahel. Sõda lihtsalt tuleb ja tahab alla neelata kõik, mis talle ette jääb, aga sellel ei tohi lasta sündida.

Sõda ja rahu on erinevad maailmad, kus toimivad erinevad reeglid. «Mandariinide» kompositsioon on väga selge: sõda piirab rahu (Ivo ja Markuse kodu) ja rahusse on omakorda asetatud sõda oma pinge, aga mitte tegevusega (haavatud on Ivo kodus). Ja kõik see on nii, kuna eestlastel on oma, sõjast sõltumatu eluhoiak ning nende positsioon on küll sõdijate suhtes neutraalne, ent koha suhtes mitte. Küla on eestlaste kodu. Ja seal kodus seisab sõjapinge vastamisi rahvusliku ja isiksusliku eneseväärikusega: abhaas ja grusiin ei saa elupäästja majas teineteist tappa, au(sõna) ei luba. Nõnda jooksebki sisuline võitlustanner ja piir «Mandariinides» hoopis eluhoiakute ja toimimisreeglite vahelt. Kui Ivo küsib ühelt päästetutest «Kes annab sulle õiguse tappa?», saab ta vastuseks: «Sõda».

Niisiis, rindejoont pole näha ega teada, ent pingete, vastuolude piir, eri tasandid on selged ja fikseeritud. Teatud mõttes on need tasandid ja piirid esil ka pildilise kohakesksuse kaudu. «Mandariinide» lugu ja filmipilt ei lahku eestlaste külast. (Jah, selle filmi stsenaariumi järgi saaks teha ka tugeva teatrilavastuse.) Tõsiasi, et neutraalsust ja rahuhoiakut seestpoolt ei lõhuta, saab võimalikuks vaid seetõttu, et kõik kolm (tšetšeen, grusiin ja eestlased) on ses loos sõnapidajad. Reegleid ei rikuta: kui lubatakse, et majas ei tapeta, siis majas ei tapeta.

2.

Ses mõttes on «Mandariinid» film, mis võib mõne vaataja äratada ehk veel vaata, et sõna pidama, või vähemalt sõnapidamist austama. Heaoluühiskond teab, et elamise võlusõna on «diilimine», hirmruttu arenedes tõmbume sisimas üha rohkem pingule, ülevaadet ei ole enam ammugi kellelgi, kõik aga teavad, et arenguteel tuleb rutuliselt ja palju muutuda ja hoiakud ümber vaadata, sest muidu on ehk oht jääda «teise sordi inimeseks» ja ... Ainult et kellelgi pole päris selge, kuhu tuleks täpselt areneda ja milliseks oma kollektiivsed hoiakud muuta. Seega tuleb lihtsalt peale passida ja õhust muutusi aimates teha hea diil – esimene sort. Aga «Mandariinides» annavad tšetšeen, grusiin, abhaas ja eestlane oma sõna ja selle koha pealt on asi ants.

«Mandariinide» justkui nagu väga selge lugu jookseb eri kihistustes. Küllap vaatab grusiin seda filmi nagu oma, tšetšeen nagu oma ja eestlane nagu oma lugu. Kujutatakse eesti küla kaudu, õigemini selle küla eluhoiaku kaudu, mida kannavad Markus ja Ivo.

Režissöör Zaza Urušadze on rahvused asetanud vastastikku teineteist peegeldama. Ja ennäe, koos on tulised kaukaaslased ja pikaldased eestlased, ent kõik kolm asjaosalist on ühtviisi autundega ja sõnapidajad. Nõnda iseloomustab neid kõiki samaviisi väärikus. Eestlased sobivad ses pildis kaukaaslastega väga hästi ja eestlaste eluhoiak laseb rääkida olulisest nii tšetšeeni kui grusiini jaoks.

Urušadze on ka «Mandariinide» stsenaariumi autor ja on selge, et grusiinid on siin, lisaks sellele, et neile õrnu teemasid käsitlevad, avaldanud austust ka eestlastele. Grusiinid armastavad Eestit. Arvake ära, miks? Ja vastakem samaga. Ja nüüd vaadakem seda tagasipeegeldust, mis võiks ehk mõjuda ka kerge äratuskellatirinana. Sest juttu pole vähemast kui eestlase sisust ja sellest, miks olla nende kummikutega külameeste üle uhke.

Ivo on oma koduküla küljes kinni. Eestlased on alati oma maa küljes kinni olnud. Maa, oma maa, mida haritakse ka jonnides, vaat see on see, mida nii vihatakse kui armastatakse. Ja nii ütleb ka Ivo, et ta, nii vihkab kui armastab seda küla ja maad. Suhe maaga, kui soovite, kujundlikult Vargamäel rassimine on see esimene pool Gustav Suitsu kuulsast juhtmõttest «Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks». Ilma antud suhteta, arvan, polegi eestlasel ette näidata seda miskit (noh romantilist), tumedat, sügavat ja ürgset oma. Haritud on maad samaviisi aastasadu. (Kui kaua on samaviisi tehtud lahtist heina?) Ilma selleta on aga muidugi parem elu, ja avarad kogemused laiast maailmast, kuhu saab välja rännata ja mille kohta hiljem kogemusi jagada («Näiteks Kuopios elavad koristajad hoopis nii ...»).

Ivo ja Markus ei lähe sõjaga kaasa, ent antud juhul on see hoopis suur tarkus. Kuniks elu, ei astu sõda ka neist üle, nemad teevad ikka oma ja matavad maha ka võõrad sõdurid, kuigi ei peaks, kuigi see on sõjas absurdne. Aga nemad teevad nii ja teevad eestlasliku vaikse põhjalikkusega. On ju selge, et nii tuleb teha. Ivo ja Markus mõtlevad asja üle järele, ei kipu n-ö tulist suppi kohe sööma, ja on sõnapidajad mehed.

Markusel on mandariiniistandus. Võiksime ka silmad kinni panna ja mõelda, et see on kartulipõld. Või heinamaa. Nõnda kõneleb üks hämar legend, et eestlased ka sõja ajal, kuulid pea ümber vihisemas, läksid, rehad ja hangud püsti pihus, oma loomadele ikka heina tegema. Hein tuleb ära teha, saagu inimene või kuuliga pihta, aga heina ei tohi maha jätta. Nõnda kõneleb hämar legend, et kui eestlane on haige, siis tuleb ta heinaajal voodi külge siduda. Siis saab ta kohe terveks, kisub köidikud puruks ja läheb jooksuga heina tegema. Ja tõepoolest, mõistlik selline heinategu, kartulivõtt või mandariinikoristus pole, aga ilma selleta ei ole ka nagu millestki rääkida. See on midagi, mis ulatub me ellu palju sügavamalt, midagi, mis on seotud sellega, mis ja kes ollakse.

Lubatagu siin üks teist laadi võrdlus. Vendadel Coenitel on suurepärane film, «Tõsine mees». Peategelane on ülikooli õppejõud, kes saab elu käest igast võimalikust küljest üle turja. Loodrist tudeng, rikka võsukese poeg, nõuab, et hinne mitterahuldavast rahuldavaks parandataks. Peategelane saab elult küll risti ja põiki pihta, aga hinde ümbertegemisest ikkagi keeldub, kuigi kõik oleks selle kompromissi üle rõõmsad. Viimaks lööb mees käega ja on nõus hinde ümber kirjutama. Ja siis tuleb orkaan. Ühesõnaga, kui see viimane kants langeb, siis ...

Kas peab lisama, et me ei tee enam lahtist heina, ei võta enam küürakil kartuleid, oleme sellest vabad, ei ole enam selle küljes kinni? Aga sääl me mälu, enesedefinitsioon seisab, rohkem kui mõni tahaks ehk endale tunnistadagi. Jah, lõppkokkuvõttes, härrased, käes on ikkagi XXI sajand. Aga aasta 1992 ei olegi ju tänasest nii kaugel. Kas siis (filmimehe kujutluses, mingis Abhaasia külakeses) oli kõik see suhtumine veel alles? Vist oli. Jah, tempokad oleme. Sedavõrd tempokad, et ei tunne iseennast enam varsti äragi.

3.

«Mandariine» ei anna väga kergesti kokku võtta sõnadega, et vaenlasedki leiavad teineteises inimpalge või et sõda on ebainimlik, kuigi sõdivad ikkagi ju inimesed. Ehkki need motiivid on ju kõik olemas ja selgelt esil. Näeme, kuigi seegi kõlab trafaretselt, inimlikkuse ja sõja põrkumist. Küsimus ja ilmselt ka peamine on see, kas sõda murrab, neelab alla inimlikkuse. Sõda ümbritseb Ivo kodu ja film on väga täpselt välja mõõdetud, hoiab õhustikus esil, et kui ka grusiini ja abhaaside teenistuses tšetšeeni vahel pinged peaksid leevenema, tuletab sõda end kohe meelde. Nii näiteks tehakse õhtul koos süte peal šašlõkki, ent pruugib vaid meestel koos nalja teha ja naerda, kui kõrval kärgatab pomm. Kelle pomm? Ei tea ja polegi tähtis. Oluline on ju see, mida meile öeldakse, ja sama oluline, kuidas seda tehakse. Urušadze ütleb nii, et öeldu jõuab kohale. Inimlikkusel nagu ei saa sõja ees šanssi olla. Mandariinid ei võistle pommidega, see on lootusetu seis. Selline ebavõrdne võitlus kannabki filmi põhilist sõnumit.

Filmi lõpus võiks Ivost rääkida isegi nagu vesternikangelasest, kes on sõdinud oma võitlust ühegi lasuta. Kõige selle juures on «Mandariinide» põhitoon ja meeleolu kuidagi karedalt soe, voolav, oma huumoriga, kohati isegi helge. Üks väike justkui juhuslik episood, õigemini pilt sobib seda kirjeldama. Ivo vaatab üle ukseläve haavatud grusiini, kes lamab hädisena voodis. Mis teha, kui ikka inimene on raskelt haavatud, siis ta ei mõju väga hirmutavalt. Ivo suleb ukse, ukse kõrval seinal ripub aga vana mustvalge foto, mille peal on lapsed. Säärane diapasoon on filmis ka tunnetuslikult sees.

Sõdur (oht ja au) – laps, haavatu (see, kes vajab hoolt) – lihtsalt inimene.
Väärt film, kihiline ja samas selge lugu ja tervik ühes väga tugevate näitlejatöödega.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles