Suur kehaline koormus, meeskonnana õppimine, teadmiste «lihastesse harjutamine» – see kõik on mõnelegi koolipingist tulnule uudis, kirjutab Raivo Juurak Õpetajate Lehes.
Millega kaitsevägi noori üllatab?
8. november 2013, 20:47
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii kool kui ka kaitsevägi on õppeasutused. Mõlemas omandatakse teadmisi, oskusi ja ka hoiakuid. Samas on neil kahel siiski sedavõrd palju erinevusi, et noorsõduritel võtab mitu nädalat, enne kui nad kaitseväe õppimisstiiliga harjuvad. Mille poolest erineb siis õppimine kaitseväes kooli omast, seda uurisime kaitseväe esimese jalaväebrigaadi Kalevi jalaväepataljoni kaitseväelastelt.
Suur füüsiline koormus
Kalevi jalaväepataljoni ülem kolonelleitnant Hannes Alesmaa ütleb sissejuhatuseks, et kooliõpetajatele on olnud üllatus, et kaitseväes paari esimese nädalal jooksul tõsisema õppimiseni ei jõutagi. Selle asemel kujundatakse hoopis distsipliini- ja ühtekuuluvustunnet, positiivset hoiakut kaitseväe suhtes. Alles seejärel läheb tõsine õppimine lahti. Teiseks on kooliõpetajaid üllatanud, et kaitseväes on nii palju «õppeaineid». 11 teenistuskuu jooksul omandatakse 12 eriala: kuulipilduri, granaadiheituri, täpsuslaskuri, snaipri, autojuhi, radisti jne oma.
Reamees Martin Skrobot ütleb, et temale oli ühtsustunde harjutamise periood üsna harjumatu. Igale poole mindi kolonnina, kusjuures lauldes. Kohe pärast äratust läks kogu rühm jooksma ning kätekõverdusi tegema. Kõige ootamatum oligi suur kehaline koormus. Reamees Skrobot harjutas Rakvere ametikooli õpilasena võrkpalli ja treeningud olid väga pingelised, kuid kaitseväes oli pinge suurem.
Reamees Kristen Sempelson lisab, et kaitseliitlasena oli ta enne ajateenistust teinud kaasa mitu kaitseliidu rännakut ja arvas, et ajateenistus teda füüsilise koormusega ei üllata. Aga üllatas siiski. Kusjuures lõpuks kujunes see üllatus positiivseks. NATO füüsilise võimekuse testides oli ta kaitseväkke tulles keskmisel, aga mõne kuu pärast juba kõrgtasemel.
Lihasmälu
Reamees Skrobotile oli kaitseväes uudne selline kummaline sõna nagu «lihasmälu». See tähendab iga asja harjutamist kuni automatismi tekkimiseni.
Reamees Sempelson selgitab: «Koolis piisab, kui õpitust aru saad, aga kaitseväes pead oskama seda ilma pikemalt mõtlemata ka teha, sest kui kuulid vihisevad üle pea, võib mõte kokku joosta või lihtsalt pole aega mõtelda. Sõidad näiteks autoga ja korraga avatakse paremalt küljelt tuli. Siis peab jalg nagu iseenesest gaasi põhja vajutama, et tule alt ruttu minema saada. Ei ole aega arutada, kas hüpata autost välja, pöörata tagasi vms. Lihasmälu põhimõtte pärast on ligi pool kaitseväe õppest harjutamine ehk drill.»
Sempelson leiab, et gümnaasiumiski võiks olla harjutamist rohkem. Näiteks keemia need teemad, kus tehti katseid, vastas ta eksamil kiiresti ära, kuid puhta teooria üle pidi pikemalt mõtlema.
Nagu massipsühhoos
Kolmandana oli reamees Skrobotile mõnevõrra ootamatu kaitseväe komme õppida peaaegu kõike üksusena: paaris-, jao- või rühmaõppena. Omaette õppimist on väga vähe.
Reamees Sempelson selgitab: «Rühm paneb õppima ka need poisid, kes alguses pole sellest kuigi huvitatud. Kui kõik 30 meest, kes elavad ühes kasarmus ja ühe koridori peal, õpivad ära, mis vaja, siis ei jää nendel üksikutel tõrkujatel ka midagi muud üle, kui kõike kaasa teha. Tekib massipsühhoos, mille tõttu kõik teevad kõike. Koolis nii suurt üksmeelt ei näe.»
Reamees Skrobot lisab, et koolis tahab iga õpilane oma hinde kätte saada, aga kaitseväes saab hinde üksus või lahingupaar. See tähendab, et kõik peavad üksteist toetama ja aitama. Kaitseväes tehakse ka spetsiaalseid üksteise toetamise harjutusi. Ükskord kleebiti Skroboti jao meestel gaasimaskide silmaavad kinni ja kästi neil siis sirge viiruna edasi liikuda. Kõik võtsid üksteisel kätest kinni ja hakkasid minema üheskoos.
Reamees Sempelson on harjutanud kinniseotud silmadega laskmist. Paarimees juhendas teda, aitas sihtida. Koostöös saadigi märgile pihta.
Individuaalne lähenemine
Nooremseersant Jüri Suur tuletab meelde, et koostöö kõrval on kaitseväes siiski ka üllatavalt palju individuaalset lähenemist ajateenijale. Kui keegi ei saa teemat korralikult selgeks, tegeldakse temaga eraldi, et ta teistele järele jõuaks. Nooremseersant Suure ema on õpetaja ja seepärast teab ta, et õpetajad koolis püüavad samuti iga õpilaseni jõuda. Paraku on nende tööpäevad nii pikad, et igaühe kiireks aitamiseks ei jää mõnigi kord piisavalt aega. Seevastu kaitseväes aega jagub.
Kalevi pataljoni kompaniiülem kapten Artur Meerits selgitab: «Esiteks näitab individuaalne lähenemine seda, et meile on iga ajateenija tähtis. Iga inimene loeb. Teine põhjus on aga puhtalt pragmaatiline: kui mõni sõdur ei oska näiteks tulistada või autot juhtida, seab ta ohtu oma kaaslaste elu. Koolis ei ole kogu klassile eluohtlik, kui mõni laps õppimata jätab.»
Nooremseersant Kaspar Bibikov lisab, et kaitseväkke tullakse nii pärast põhi-, kesk- kui ka kõrgkooli ja iga kooliastme lõpetanul on küllaltki erinev mõtteviis, mis samuti eeldab individuaalset lähenemist. Kuid kaitseväes on eesmärk kõigil üks ja lõpuks pole enam oluline, mitu aastat keegi enne kaitseväkke astumist koolis on käinud.
Ajateenija õpib õpetama
Kolonelleitnant Hannes Alesmaa märgib, et paljusid üllatab ka tõsiasi, et kaitseväes õpetatakse ajateenijatele pedagoogikat ehk seda, kuidas õpetada oma kaaslastele seda, mida nad ise juba oskavad. Nii koolitatakse vanematest ajateenijatest instruktorid, kes oskavad õpetada uustulnukatele kaitseväe kõiki 12 eriala. Osale ajateenijatest meeldib teiste õpetama õppimine väga, eriti nendele, kellel on juba oma firma ja kes peavad oskama oma töötajatele asjad lihtsalt ja kiiresti selgeks teha.
Nooremseersant Suur on olnud kaitseväes kümme kuud ja ligi poole sellest ajast noorsõduritele instruktorina pea kõiki erialasid õpetanud. Kui instruktor jõuab iga sõdurini, kui kõik teda mõistavad, siis pole õpetada raske. Noormees arvab, et kaitseväes on kergem õpetada kui koolis. Kui rühmal hakkab tähelepanu hajuma, jookseb see kivini ja tagasi ning ongi ajud hapnikuga piisavalt varustatud. Teinekord piisab ka kümnest kükist. Õpetamise teeb suhteliselt kergeks tõsiasi, et õnneks teab Eesti kaitseväes iga noorsõdur, et kõrgemale auastmele peab alluma.
Nooremseersant Kaspar Bibikov on olnud samuti juba mitu kuud noorsõdurite õpetaja, ta lisab, et üheski gümnaasiumis ei saa õpilane nii head õpetamiskogemust, kui tema on saanud kaitseväes. Kui mõnel ajateenijal lööb õppe käigus pirn särama ja ta hakkab asja vastu meeletult huvi tundma, võib rääkida isegi pedagoogilisest õnnestumisest.