Tuleva aasta tantsupeoks seatud vanuse ülempiirid ei loo mitte üksnes eemalejäetuse tunnet tollest piirist välja jääjatel, vaid sunnib küsima hoopis olulisemaid küsimusi: kas oleme kindlad, et meil on riigina olemas ühine teadmine oma sihtidest, või on meil erinevad visioonid, mis omavahel eriti kokku sobida ei taha. Ja sellest tuleneb ka erinevus, millisena me tantsupidu näeme.
Kuidas ka ei tahaks, kuid vanusepiirangu kehtestajate argumente vaadates on raske mitte näha selle taga soovi rõhuda tantsupeo välisele muljele, sellele, kuidas see võib paista vaatajatele (ja ehk ka Eestit väisavatele väliskülalistele). Vananedes muutuvad tantsijate liikumine ja kehakeel, neis ei ole enam sellist krapsakust mis noortes. Ja tantsude õppimine võtab neil enam aega – ja võib juhtuda, et mõni samm läheb sassi või meelest ära.
See kõik on õige, kui vaid välist muljet silmas pidada. Kuid kas me oleme kindlad, et too siht olla esindusürituseks vaatajate jaoks, on just see, mis tantsupidude puhul peamine on ja millest tulenevalt reegleid teha tuleks? Kas ei ole tantsupidu – just nagu ka laulupidu – pigem meie põlise omakultuuri sisemise kire väljendus, mis püsib elus tänu sellele, et needsamad memmed-taadid seda aastasadu alal hoidnud ja edasi andnud on? Küsimus ei ole piirangute puhul ju selles, nagu poleks üks või teine tants korralikult selgeks õpitud, vaid selles, et eakamad tantsijad võivad veidi kohmakamalt liikudes tantsupeo üldmuljet häirida. Ja kui nii, siis on raske vältida tunnet, nagu oleks meie memmedes-taatides midagi häbenemisväärset. See näib seda enam ebaõiglasena, et paljudes Eesti paikades just nemad pärimuskultuuri elus veel hoiavadki.
Ilmselt on osaliselt õigus ka neil, kes näevad tantsupidu osana riigi mainekujundusest. Mõneti on see mõistetav, et tahame paista väljapoole paremad, edukamad, targemad, rikkamad, ilusamad, nooremad ja tervemad. Aga kui ühel hetkel muutub väljapoole paistev pilt siin elavate inimeste endi jaoks tegelikkusele liiga palju vastu käivaks ja inimeste endi tegutsemistahtele kahju toob, on sellega ehk liiga kaugele mindud. Tõsi, arusaam, et eakus ei käi kokku edukusega, ei ole muidugi üksnes meie probleem. Albert Camus, kes eile oleks saanud saja-aastaseks, leidis, et soov tõrjuda kõrvale see, mis edukusele vastu käib ja inimese eakamaks saamisega seondub, on midagi laiemalt lääne kultuuriruumile omast. Kui palju kultuur sellest ise kaotab, on valus küsimus, ja vastus sellele ei pruugi meile sugugi meeldida.
Ehk tulekski sellest arutelust alustada, kui järgmine kord tantsijate vanusepiiri vaagima hakatakse. Kultuur ei sünni näitamisest, kultuuri elatakse. Kultuuripeole peaksid olema oodatud kõik need, kes armastavad rahvatantsu piisavalt, et sammud hästi selgeks õppida. Kui vaid fassaadi silumisele keskenduda, jääb sisse kurb ja kõle tühjus, millest ei tärka midagi.