Tõnis Oja: häda teise samba pärast

Tõnis Oja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tõnis Oja
Tõnis Oja Foto: Liis Treimann

Päras seda kui meie pensionireform 11 aastat tagasi tehti, tundus tegemist olevat väga eduka ettevõtmisega. Vaatamata sellele, et kohustuslikuks sai teise sambaga liitumine ainult noortele, kes olid 18-aastaseks saanud ja hiljem sündinutele, ning vanemate inimeste jaoks oli tegemist sisuliselt vabatahtliku sambaga, oli peagi sellega liitunud suurem osa tööealisest elanikkonnast. Eesti pensionireformist räägiti kui ühest edukamast maailmas, millest võtsid eeskuju ka mitmed teised riigid.

Peagi vaimustus rauges ning praegu ei ole inimesed rahul ei fondide tootluste ega väljamaksete suurusega.

Milles on siis asi? Miks on fondide tootlused üsna keskpärased – vanadest, vähemalt kümme aastat tegutsenud II samba fondidest on suutnud inflatsiooni lüüa vaid LHV fondid ja veel kaks ning pensionide väljamaksed teisest sambast jäävad 30 euro kanti kuus?

Eks põhjusi ole mitu. Kriitikat fondivalitsejate suunas on tehtud palju ning siinkohal pole põhjust neil eriti pikalt peatuda. Minu arvates oli varem suurim puudus see, et olenemata fondivalitsejast olid nende investeerimisstrateegiad üsna sarnased. Nüüdseks on olukord muutunud ning erinevate fondivalitsejate strateegiad erinevad märkimisväärselt. Tõsi, enamikul juhtudel on need pigem emapankade spetsialistide poolt välja mõeldud, aga investeerimise puhul loeb vaid tulemus ning see, kus investeerimisotsused vastu võetakse, pole absoluutselt oluline.

Minu arvates on inimesed rahulolematud sellepärast, et pensionireformi tegemisel tehti kaks olulist viga, millest üks on praeguseks osaliselt parandatud, aga ühte enam tagasi võtta ei saa. Kuna II sammas loodi vahetult pärast tehnoloogiamulli lõhkemist, olid seaduse väljatöötajad liiga kartlikud ning isegi nn agressiivsetesse fondidesse võis paigutada vaid 50 protsenti aktsiaid.

Intressimäärad olid madalad ning võlakirjade hinnad langustsüklis, mille tõttu jäid fondide tootlikkused madalamaks kui võinuks. Osaliselt on see viga parandatud – nüüd võib agressiivsetes fondides kuni 75 protsenti investeerida aktsiatesse. Siiski jääb arusaamatuks, miks ei tohi agressiivsed fondid aktsiatesse paigutada 100 protsenti portfellist.

Teiseks veaks oli lubada II sambaga liituda liiga vanadel inimestel. Pikaajalise investeerimise võimsaim relv on liitintress, mis muutub efektiivseks alles siis, kui on investeeritud vähemalt 25–30 aastat. II samba esimeste väljamaksetega alustati juba kaheksa aastat pärast kogumise algust. Loomulikult on nii lühikesel investeerimisperioodil kogunenud pensionivara liiga vähe ning pettumus, et väljamaksed ei ole kaugeltki sellised nagu Soome pensionäridel, on paratamatult suur.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles