Veiko Märka: kultuurihooaeg rahvusringhäälingus - täiel häälel, kuid pilditu

Veiko Märka Foto: Arno Saar / Õhtuleht

Veiko Märka analüüsib värskes Sirbis Vikerraadios ja ETV kanalite selle hooaja kultuurisaateid, kiites Vikerraadio uusi saateid, ent tõdedes, et ETVs pole kultuuri tutvustamine sugugi heal järjel.

Alanud hooaeg tõi ERRi Vikerraadiosse kaks huvitavat ja mõnes mõttes vastandlikku kultuurisaadet: «Luulelahingu» ja «Ahjualuse». Kuivõrd esimene on eetris olnud vaid korra ja teine kaks, saab neist rääkida peamiselt idee tasandil.

Urmas Vadi arendab järjekindlalt raadioajakirjanduse spetsiifilisi tugevaid külgi. Üks neist on kahtlemata anda kuulajale võimalus ise kaasa mõelda, mitte lasta visuaalil end tingimusteta juhtida nagu pime koeral. «Ahjualuse» «lähme külla» formaat on selles mõttes eriti raske väljakutse, sest pildi abil saab inimese kodust ikka võrreldamatult selgema pildi kui ümberjutustusega. Aga küllap on Vadil tagamõte: külastada üheaegselt nii inimese kodust ruumi kui ka vaimu ja anda neist harmooniline tervikmulje. («Ütle mulle, kuidas sa elad, ja ma ütlen, kes sa oled.») Teles oleksid need kaks ju teineteisest jõhkralt lahutatud.

Arvestades poetry slam’ide soliidset traditsiooni Eestis, on selle laiendatud raadiovariant igati loogiline jätk. Põnevust jätkub Jürgen Rooste ja Peeter Helme juhitavas show’s kindlasti kevadeni, seda enam, et minul isiklikult pole õrna aimugi, kes peaks luulelahingust võitjana välja tulema. Ja muidugi pole «Luulelahing» ainult võistlus, vaid hoopis rohkem luule ja lüürikute promo senisest põnevamas vormis – kas või nende lemmikmuusika kaudu. Võistlusmomenti on saates isegi liiga vähe, üheainsa luuletuse põhjal autori hindamine ebaobjektiivne. Esimese saate emotsioonide gammat rikastas üksjagu Janek Mäggi kaasamine, kes mõjus kriitiku rollis nagu vankri ette rakendatud orikas («riimi eest plusspunktid»).

Mõlemad saated on uudse lähenemisnurgaga ning rikastavad märgatavalt meie meediamaastikku. Kui toetuda maailma tunnustatuima olümpiamängude ajaloo uurija David Wallechinsky väitele, et «murdmaasuusatamine on taliolümpiamängude tuum, mäesuusatamine aga nende sära», siis «Ahjualune» on meie kultuurimeedias murdmaa- ja «Luulelahing» mäesuusatamise rollis.

Mõlemad kokku ei kompenseeri siiski «Kultuurikaja» kadumist saatekavast, sest kompaktset jooksvat kultuurikajastust on samuti vaja. ETV seda ju ei paku, «OP!» on põhimõtteliselt jäänud selleks, mis ta alati on olnud: sõpruskonna omavaheline imal õlalepatsutamine ja kiitmine. Vähegi usaldusväärseid üldistusi sealt ei leia, rääkimata nähtuste sünteesist ja analüüsist.

ETV2 «Jüri Üdi klubi» on olemuselt samuti raadiosaade, s.t jutt on seal sisu ning vorm vaid kooruke. Klubis torkabki silma, et kõik, mida selles rõhutatult telepärasena näidatakse (joonistamine, kokteilipakkumine ja -joomine), mõjub võltsi ja ülearusena. Seda hooaega alustati uute ja teles seni vähe nähtud saatejuhtidega. Tõsi, äsja (4. XI) asendas Rain Koolit Jürgen Rooste, mistõttu saate üldpilt muutus suuresti.

Mihkel Kunnuse kohta olen Sirbis juba kirjutanud, et ta on eesti kultuuri kontekstis nagu sireen kiirabiauto katusel: liikumiskiirust see ei mõjuta, kuid avaldab sügavat muljet. Üdiklubi kinnitab seda arvamust. Kunnus ühendab originaalse mõttelennu täpse sõnakasutusega, on ühtaegu nii kirurgi aju kui skalpell. Näiteks avas ta mu silmad küsimuses, miks ma seni džässi ei sallinud, kasutades definitsiooni «vinduv perversne ülikultuurne džäss». Tabav on ka tema formuleering tänapäeva eesti noore naisluule kohta: «Loba, kus jutustatakse iseendast lause-eelsetes vormides». Asjaolu, et praegust eesti luulet üldse saab naisluuleks («terav ja otsekohene») ning meesluuleks («sile ja nunnu») lahterdada (nagu 4. XI saates tõestati), näitab selle enneolematut mandumist. Kõik me teame ju, et spetsiaalsed naiste- ja meesteajakirjad on kõige nõmedamad ja tühisemad perioodilised väljaanded, kultuuriajakirjandus seevastu autoreid ega lugejaid sootunnuse alusel ei lahterda. Ükski intelligentne inimene ei selekteeri Siuru või Arbujate loomingut nais- ja meesluuleks, parimal juhul on see valvekoerainstinktidega padufeministide rida.

Rain Koolil oli kummaline omadus küsida pealtnäha arukaid küsimusi, kuid saada neile täiesti mõttetud vastused: «See ei pea tingimata nii olema», «Üks ei välista teist» jne.

Birk Rohelend on väga telegeeniline, sensuaalne ja sisendusjõuline saatejuht, vääriline vahetus Maire Aunastele. Eriti hästi tuleb ta toime laste ja lapsemeelsete inimeste intervjueerimisega, mistõttu jääb mulje, et «Jüri Üdi klubi» pole talle kõige õigem formaat. Sobivam oleks «Tädi Birgi jutupliiats» vms. Aga nii või teisiti jätab ta sõnavara veel tublisti soovida: «Sul jääb selle jaoks aega. Fantastiline!», «Mul on siin fantastiline luuletaja Wimberg», «Fantastiline asi on valminud» (kõik ühes saates!). Tegu oleks nagu ulmepõneviku, mitte kultuurisaatega.

Varemgi üdiklubi juhtinud Jürgen Rooste pealtnäha lihtsameelse ja siira maapoisimaski taga peitub riukalik ja rafineeritud vaimuaristokraat, kusjuures Rooste pole pädev ainult talle eriti südamelähedastes valdkondades nagu noored naisluuletajad. Sama veenvalt võib ta juhtida diskussiooni muudeski kultuurivaldkondades. Sellise universaali lisandumine aitas silmanähtavalt kontsentreerida saate fookust ning muuta tervik konkreetsemaks.

Kui üdiklubi maha arvata, ei ole kultuuri tutvustamine ega isegi sellest arusaamine ETVs heal järjel. Näiteks saatetutvustus 12. X: ««Ühtne Eesti» oli Teater NO99 poolt loodud fiktiivne poliitiline liikumine, mida suur osa avalikkusest käsitles reaalse poliitilise jõuna.» Võibolla mõnes kinnises vaimuhaiglas leidub tõesti isikuid, kes usuvad, et Hamleti ema joob teatrilaval päriselt mürki, «Libahundi» Tiina lastakse päriselt maha ja NO99 loob päriselt uue partei. Tituleerida need poolearulised «suureks osaks avalikkusest» näitab aga tituleerijate endi vaimunõtrust.

Positiivse kultuurikäsitluse näite pakkus äsja seevastu ETV2. Pean silmas haruldaselt klassikatruud, ent seejuures atraktiivset Dostojevski-ainelist Venemaa seriaali «Idioot». Ajal, kui kommertskanalid ekspluateerivad Venemaad ainult kui joomaritest nilbikute ja ebausklike tobude kultuuriruumi («Võimalik vaid Venemaal», «Selgeltnägijate tuleproov», põhimõtteliselt ka «Appi tuleb selgeltnägija») ning uudistes räägitakse vaid Putini uutest jõledustest, väärib see pikaajaline vene kultuuri tutvustamise trend (varem näiteks «Meister ja Margarita») suurt ja puhast kiitust.