Anu Toots: jumalik demokraatia

Anu Toots Foto: Peeter Langovits

Vaimulike avalik kiri levitab suhtumist, et meil kõigil tuleks pimesi käia juhtide järel ja mitte esitada tülikaid küsimusi, kirjutab politoloog Anu Toots.

Kümmekond aastat tagasi tegime ühe suure uuringu noorte hoiakutest demokraatia suhtes. Ilmnes, et Eesti teismelised näevad demokraatlikku ühiskonda palju roosamates toonides kui nende lääne eakaaslased. See on õnnemaa, kus elavad ideaalsed inimesed ja valitseb üleüldine sõprus. Lastehaigus – arvasime siis. Kui sama küsitlust nüüd kordasime, oli lastehaigus võtnud ootamatu pöörde – arvestatav osa Eesti noortest arvab, et valitsuse kritiseerimine on demokraatiale kahjulik.

Kust tulevad sellised hoiakud? Sel nädalal levitatud Tallinna vaimulike avalik kiri erakonnajuhtidele aitas puslekillukesi paika nihutada. Asi pole mitte selles, et kiri lõhnab poliitilise tellimustöö järele. Tõsisem on mentaliteet, mida pöördumine levitab. Eesti vabadus olevat «Jumala imeline kingitus», mille hoidmiseks tuleb kõigil pimesi käia juhtide järel ja mitte esitada tülikaid küsimusi.

Iseendast on vaimulikud püsinud kenasti oma žanris – Jumalat ei kritiseerita, süütunne, allaheitlikkus ja oma saatuse usaldamine «kõrgematele jõududele» kuuluvad kristluse juurde. Aga siin satubki jumalasõna vastuollu liberaalse demokraatiaga, mille lähtekohaks on õigus valida endale valitsejaid, nõuda neilt aru ja öelda valju häälega välja, kui valitsemisega rahul ei olda.

Arupärimist ja kritiseerimist on Eestis viimastel aastatel kõvasti vajaka. See peegeldub ka keelekasutuses – meil on küll kunstikriitikud ja teatrikriitikud, ent poliitikakriitikuid mitte. Kes valitsust kritiseerib, lahterdatakse automaatselt savisaarlaste hulka ja seda kardavad paljud nagu pidalitõbe. Pigem kannatame vaikselt ära.

Tahtmatult keerlevad peas Sofi Oksaneni prohvetlikud sõnad «kõige taga oli hirm». Hirmul on ka omajagu alust, sest pea iga kord pöördub jutt kritiseeritavalt probleemilt kritiseerija ja kritiseeritava omavahelisse vastasseisu. Mõistlike alternatiivide kaalumine asendub vastase vihkamisega.

Lisaks kriitikatalumatusele iseloomustab Eesti poliitikat ka vastutuse defitsiit. Tõsi, vastutust kanda pole alati kerge, sest oma tegude aus ülestunnistus võib kaasa tuua rahva pahameele (nagu juhtus Ungari ekspeaministri Ferenc Gyurcsányga). Nii tekibki valitsejatel vahepeal mõnus mõte lükata vastutus endalt kõigevägevama kanda.

Putin ja Bush on kirikuringkondi agaralt oma võimu legitimeerimiseks kasutanud. Kirikuisade kohalolek poliitilistel tseremooniatel justkui õilistab valitsejaid, muudab nende teod õigeks ja otsused eksimatuks. Kui midagi juhtubki, pole viga vääras poliitikas, vaid kurjas saatuses või vaenulikes välisjõududes. Pole ju ametlik Venemaa endalt kordagi küsinud, kas Põhja-Kaukaasia fundamentalismi tugevnemises pole süüdi Kremli regionaalpoliitika.

Eesti on ilmalik ühiskond ja usumeeste toomine päevapoliitikasse seega arvatavalt väiksema mõjujõuga. Seetõttu on siiani riigi käekäigu juhtijaid otsitud ilmalike välisjõudude seast. Majanduskriisi viis meid üleilmne majandussurutis, välja sealt aitab meid euro. Riigimeeste roll on kogu loos pisuke – nad on nagu kirikuõpetajad, kes Päästja sõnumeid edastavad.

Tõsi, luterlik kirik lubab piiblit ka tõlgendada ja mõnikord võib tulemuseks olla väärt retsept riigivalitsemiseks. Juhtusin mõni aeg tagasi raadiost kuulama pühapäevast hommikupalvust. Kirikuõpetaja rääkis apostel Pauluse loole tuginedes, et tähtis pole mitte ainult oma vigu tunnistada, vaid ka iseendale andestada ja seejärel oma vigu parandama asuda. Kuulasin seda juttu ja soovisin, et peaminister Ansipil tol hetkel Vikerraadio lahti oleks. Väike lootus mul oli, sest peaminister näib kirikust tõeliselt hoolivat.  

Aga ikkagi jäävad piiblisõna ja demokraatlik valitsemiskord minu jaoks halvasti ühitatavaks. Lisaks vabale konkurentsile ja kriitikale, mida demokraatia jaatab ja kristlus eitab, on erinev ka nende suhtumine huumorisse ja šõusse.

Selles mõttes on meie poliitikaelu väga piibellik ja surmtõsine. Vist polnudki see juhus ega ülipüüdliku ametniku rumalus, et NO99-lt «Ühtse Eesti Suurkogu» rahakasutamise aruannet hakati nõudma. Naljategemine valitsejate aadressil on muutunud peaaegu riigireetmiseks; poliitreklaamis nähakse erinevalt viina- ja õllereklaamist kogu eesti rahva hukutajat.

Läheneva valimiskampaania eelõhtul kostab ikka ja jälle üleskutseid loobuda reklaamist ja pidada tõsiseid debatte ning sisukaid arutelusid. Arvan, et see pole peamine. Rohkem kui poliitikute surmtõsiseid vestlusi vajame ausat aruannet valimislubaduste täitmisest.

Kui vastasrind oma konkurendi täitmata lubadustele osutab, pole see mingi süüdistamine, mustamine või laimamine. See on kõige normaalsem asi, ilma milleta demokraatia muutub farsiks ja hakkab sarnanema selle ühiskonnaga, kust me hiljuti tulime ja kuhu me enam tagasi ei taha.

Eestis on agaralt levitatud uskumust, et valimislubadused on bluff, mida keegi täitma ei hakka, ja seetõttu on oht mõjuda tolana neil, kes lubaduste täitmise kohta aru pärivad. Niisugust müüti levitades vabastame poliitikud vastutusest.

Me lubame neil jälle riputada üles uut ja vana taevamannat lubavaid valimisplagusid, küsimata, mida olete teinud Eesti heaks viimase nelja aastaga? Erinevalt piibliloost ei tohiks valija rahulduda jutlusega sellest, et paradiisi jõudmiseks tuleb praeguses elus olla kuulekas ja alandlik.

Autor on Tallinna Ülikooli võrdleva halduspoliitika professor.