Riikidevahelises asjajamises ei unustata suuremahulisi infohankeid lihtsalt niisama, nagu halbu unenägusid, vaid see võib riikide vahelisi suhteid mõjutada enam, kui tahaksime, arvab Marek Strandberg tänase online-väitluse lõppsõnas.
Marek Strandberg: suuri infohankeid ei unustata niisama
7. november 2013, 15:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üllatuslikult osutus küsimus, kas luureskandaaliks kutsutu on kahjustanud või mõjutanud USA ja Euroopa Liidu suhteid, sel poolsombusel neljapäeva hommikust kuni varase lõunani väldanud arutelul vaid nelja isiku probleemiks. Postimehe toimetaja, väitlusseltsi esindaja, Krossi ja minu probleemiks. Ei ühtki küsimust ei lugejatelt ega Facebooki kaudu. Näib, et teema pole ka Eestis väga kordaminev ning mulle sätitud oponendil võibki õigus olla, et digitaliseerunud maailma uued kombed nõuavad harjumist ning mingeid muutusi alussuhetes ei ole ega tule.
Teisalt aga olen ma enam kui veendunud, et riikidevahelistes asjajamistes, kus on mõisted «meie» ja «nemad», kus on loomuomaseks küsimus konkurentsist ja konkureerimisest, ja seda ennekõike - mitte koostööst - ei ole ilmselt nii, et sellised infohanked oma ulatuses ja iseloomus lihtsalt unustatakse nagu halvad unenäod.
Võimalik, et vastandumisele ja vastuoludele rajatud suhtluses ongi usaldus võimatu ilma kontrollita.
Me ei saa aga täna ühelgi moel välistada, et n-ö omade üksteise taga nuhkimine on tundlik teema ning võib puudutada riikide suhteid enam kui ehk tahaksime. Euroopa Parlamendis on arutelusid, mis nõuavad USA-EL vabakaubandusleppega toimuva revideerimist just siin arutatava teema kontekstis.
Just sellistest kõhklustest ja ebakindlustest koosnebki nuhkimise mõju potentsiaal strateegilistele suhetele.
Olen seisukohal, et selle potentsiaali realiseerumine reaalsete suhete tervanemistena on raskelt ennustatav. Samas ei ole ühtki tegurit, mis sellist teravuste eskalatsiooni juba eos välistaks. Igatahes on leppimine paratamatu nuhkimisega naabrite järel, kui möödapääsamatu eeldusega koostööks ning ühishuvideks mõõdukalt toksiline olukord. Kaugel ideaalsest, mille aluseks võiks kujutada ehk retsiprookset altruismi.
Võimalik ka, et sellise olukorraga leppimine on sama möödapääsmatu kui Ameerika psühholoogi Stanley Milgrami täheldatuga, et piisava autoriteetse veenja ja tema argumendi olemasolul on 90 protsenti inimestest valmis oma liigikaaslase elektrivooluga ära tapma.
Huvidepõhises maailmas on aga paraku jätkuvalt nii, et huvide loomuse ja ulatusega seotud teabe liig vaba liikumine kahjustab paratamatult huve ja selle kaudu ka suhteid.
Järgmisena edastame oponendi lõppsõna, seejärel jääb oodata veel vaid kohtuniku seisukohta.
Debatt valmib Postimehe, Eesti Väitlusseltsi ja Euroopa Komisjoni Eesti esinduse koostöös, olles neljas pikemast euroliidu-teemaliste väitluste sarjast.