Paljastused USA luuretegevuse kohta ei mõjuta Ameerika Ühendriikide ja Euroopa Liidu omavahelisi suhteid, sest tegelikutl ei tekitanud need kelleski sotsiaalseid haavu, pigem mõistetakse, et tehnoloogia areng tähendab privaatsuse vähenemist, märgib Eerik-Niiles Kross tänase online-väitluse lõppsõnas.
Jään oma seisukohale, et äsjased luurepaljastused ei kahjusta USA-ELi strateegilisi suhteid ega muuda osapoolte vastastikuseid strateegilisi huve.
Oponent tõi põhiargumentidena välja, et paljastuste solvangulised aspektid võivad eskaleeruda suuremate tülide põhjuseks, et netistunud inimesed on oma olemuselt muutunud ja seetõttu muutuvat ka nende- ja ka riikidevahelised suhted, ning kolmandaks, et oluliselt on suurenenud umbusk USA ja ELi vahel, mis võib viia selliste liidrite esilekerkimiseni, kes hakkavad muutma rikide strateegilist suunda.
Ma väidan, et olulisi sotsiaalseid haavu ei ole tekitatud, sest inimesed mõistavad, et kommunikatsioonirevolutsioon toob paratamatult kaasa ka uued olud privaatsuses. Inimesed on valinud mugavuse privaatsuse arvel ja lepivad tegelikult teadmisega, et luuramine nende järel on soovi korral lihtne. Ka ELi-USA strateegiline omavaheline huvi hästi läbi saada on täna sama mis aasta eest ja ka rahvad üldiselt nõustuvad sellega.
Väidan, et inimesed ei ole olemuslikult muutunud. Tehnoloogia areng suurendab inimese suhtlusringi ja muudab inimeste infokogukondi, varem erasfääris kehtinud suhtlusreeglid laienevad või juba on laienenud üleilmseiks või ka isegi poolanonüümseiks eripalgelistes kogukondades. Ent olemuslikult on inimesed ja nende suhtlusprintsiibid samad. Suhtlusvõimekuse võimendus muudas suuremaks ka pisivalesid, bluffi, ka ausust ja empaatiat. Kõik need on aga endiselt samad nähtused. Nii suhtlus- kui luuretehnoloogia areng toob kaasa, nagu iga areng, nii negatiivset kui positiivset.
Lepingud ja memorandumid ei kajasta kunagi ainult ühe poole strateegilise huve, küll kinnitab nende jätkuv allkirjastamine mõlema poole jätkuvat huvi suhteid «tsementeerida» ehk strateegilise huvi jätkuvat olemasolu. Ma ei hindaks üle isikliku solvangu rolli ja isegi isikliku solvangu tegelikku olemasolu näiteks Merkeli ja analoogsetes juhtumites. Võib olla kindel, et nii Merkel kui muud ELi riigijuhid tegelikult teadsid või vähemalt eeldasid taolise luuretegevuse toimumist. Avalikkusele näidatav solvumine ja vastastikused diplomaatilised tantsusammud on selgelt suunatud suhete normaalsele jätkumisele viisil, et ka avalikkus seda mõistaks.
Olen nõus, et luureskandaal tekitas vajaduse TAKTIKALISTEKS sammudeks USA ja ELi vahelistes suhetes, mis kohati võivad näida suhete põhimnõttelise halvenemisena, ent strateegilisi huve ja pikaajalisi suhteid need paljastused ei mõjuta. Kõik osapooled – USA ja ELi valitsused ning asjassepuutuvad kodanikud laiemalt (kui huvigrupid välja jätta) on jätkuvalt huvitatud heast läbisaamisest, vastastikku kasulikust koostööst ja majanduskasust.
Kodanikud on täna teadlikumad riskidest privaatsuse riivetele ja valitsused astuvad kindlasti samme, et oma saladusi kaitsta, ent see on osa üldisest arengust ja strateegilisi huve otseselt ei mõjuta.
Tänan.
Sellega on tänane online-väitlus lõppenud, jääb oodata veel vaid kohtuniku hinnangut.
Debatt valmis Postimehe, Eesti Väitlusseltsi ja Euroopa Komisjoni Eesti esinduse koostöös, olles viies pikemast euroliidu-teemaliste väitluste sarjast.