Neeme Korv: aisakell sinus eneses

Foto: Urmas Nemvalts

Palun armastet poetessi mälestuse ees vabandust, aga ometi parafraseerin: mu jõulud alg’vad pääle jaani juba... Kaubanduslike jõulude varajane algus on juba aastaid olnud teema, mille kallal saab alati hambaid teritada. See ei loe aga midagi – hiiglaslik kommertsmasinavärk käib vääramatult oma rada.

Ning kohal ta jälle ongi. Laupäeva õhtul kodualeviku toidupoodi minnes leidsin, et jõuluporter on müügil. («Mis on iseenesest ju kasulik,» kommenteeris asjatundlik kolleeg, «ostad ära, küpseb jõuluajaks paremaks!») Kuid see on veel köömes – nädalavahetusel sattusin pealinnas kaubanduskeskusesse, kus jõulumeeleolu juba täie tuuriga käima tõmmati. Kingiideed, kuuseehted, maiustused, muidugi kõiksugu päkapiku- ja lumehelbeteemalised väljapanekud.

Varast jõulutralli surub halastamatult peale üleilmne äri. Keegi ei taha ju turule hilineda, kuidas muidu õnnestub kingisoovide nimestikku pääseda.

Aastavahetuse-eelne kaubandus möllas isegi ENSVs. Ühes toonases reklaammultikas imestas metsarahvas, et kuidas küll «sündis ilma ime see», et näärimees kõigist kingisoovidest nii täpselt teada sai – harakas sai soovitud uisud ja karuott roosa reisikoti. Selle peale vastas näärivana omalt poolt laulukesega, et pole siin mingit saladust, sest kingid ostetakse ju Tallinna Tööstuskaubastust!

Erinevus on vaid selles, et kui toona oli kaubavalik piiratud, kellel leti, kellel letialusega, siis nüüd on pilt risti vastupidine. Ja see tähendab, et ettevõtjail tuleb üldises kaubakülluses võistlejatega konkureerides silma paista.

Heakene küll, üleilmse tööstuskaubastu vastu oleme tõenäoliselt võimetud. Kui mõni suurtootja ikka paiskab oma jõuluteemaliste toodete kollektsiooni oktoobris-novembris müüki, siis mis me ikka teha saame. Võiks ju püüda suuri kaubanduskeskusi teatud perioodil mitte külastada, paraku väikepoode meil ju enam eriti polegi.

Tunnen südamest kaasa kaubanduskeskuste töötajatele, kes pikki nädalaid peavad hommikust õhtuni kestvates vahetustes jõululaule kuulama.

Kuidas neil küll õnnestub eneses vaigistada see mürataustaks muutunud aisakell, kui siis viimaks õnnistatud jõululaupäev jõuab? Kas jagub siis veel rõõmu mõnest kontserdist või ehk maha sadanud valgest lumevaibast? Sellest, et tänu vabadele päevadele on võimalik pereringis kokku saada, või mõnest muust väärtusest? Küünik ütleks siinkohal, et mis müüjail sest – Eesti Vabariigis on nad ka jõulude ajal tööl... Aga alati pesitseb hinges naiivne lootus, et ehk ärikultuur siiski areneb ja toob ka kaubandusse jõulurahu. Kirjutamata seaduse, nii-öelda jõulukaubanduse hea tava. Kaup las tuleb müüki, aga vähemasti kuni detsembrini säästetakse helitaustast ja massiivsetest dekoratsioonidest.