Eerik-Niiles Kross ja Marek Stranberg

FOTO: Pm

USA luuretegevuse ilmsikstulek kahjustas ühendriikide strateegilisi suhteid Euroopa Liiduga, leiab tänases online-väitluses endine riigikogu liige Marek Strandberg. Kaitseministeeriumi nõunik Eerik-Niiles Kross kaitseb vastupidist seisukohta.

Lugege mõlema poole avakõnet ning esitage loo kommentaariumisse küsimusi - paremad neist esitatakse väitlejatele debati teises osas ehk ristküsitluses!

MAREK STRANDBERGI AVAKÕNE

USA luuramine külvas riikide suhetesse umbusku

Digitaliseerunud ja virtualiseerunud inimkond ja kultuur pakub ikka huvi nagu ka iga üksikisikki neis süsteemides. Tehnoloogia annab selleks suurepäraseid ning ahvatlevaid võimalusi.

Neist ning nende kasutamisest kasvab aga ka enneolematuid pingeid ja tülisid.

Pole kahtlustki, Ameerika Ühendriikide luurevõimekuse ja  -praktika mastaapsus on šokeerinud ajakirjandust ja kindlasti ka suurt hulka poliitikkonnast ning mõistagi avalikkust. Ma pole aga sugugi kindel, et see üllatus asjakohase luuretöö tegijale siin- ja sealpool Atlandi ookeani nüüd üllatusena tuli.

Ühendriikide võimukandjad on ses mõttes praktilist laadi tegelased,  et teiste riikide põhiseadused ning seal harrastatav moraal neid väga ei heiduta. Enamgi: salateenistuste töö on mõnes mõttes üldse eetiliste piirideta.

Alates interneti leiutamisest Ameerika Ühendriikides on toimuma hakanud üsna tavatu inimese kui suhtleva liigi evolutsioon.

Kuid kas muutunud inimene ja muutunud inimloomuse ulatus ning inimese virtuaalne paigutus saavad samas olla ka õigustuseks sellisele ulatuslikule jälgimisele, mis ilmsiks tulnud?

Tõsi, asjade seaduspärase kulgemise korral ei oleks tohtinud see tõsiasi avalikkuse ette tullagi - tegemist ju kümnete punaste templitega salastet dokumentidega. Aga tuli. Absoluutset hermeetilisust pole ei keemias ega füüsikas ega ka infovallas. Viimast eriti just seetõttu, et inimese loomus, nagu elusa loomus üldisemalt, on olla varieeruv ja kindlasti mitte ette määratud.

Fakt on aga selles, et muutunud inimolemus ja inimese võrgulisus on muutnud ka sala- ning eriteenistuste töövõtteid. Selle on ennekõike teinud võimalikuks see, et riik kui identiteet on paraku selline, et teise riigi põhiseaduse ja põhimõtete tunnustamine ei tulene ühestki rahvuvahelisest kokkuleppest. Küll tunnustatakse vastastikust olemasolu, aga ega isegi Soomele ei lähe selle ühiskonna käitumises ju süviti korda Eesti või Rootsi või Vene põhiseadused. Kõigil riikidel on ikka oma selgrood, millest peetakse.

Ja veel kord: need on põhjused. Inimloomusse ja inimsuhetesse on selline ulatuslik ja ootamatult ilmsiks tulnud luuramine külvanud kindlasti ärevust ja umbusku nii ühiskondadesse kui riikide vahelegi.

Kindlasti nõuaks see erilist üllust või siis meelerahu, et käsitleda ilmsiks tulnud ja veel teadmatagi mahus infohanget kui lihtsalt uut võimalust oma partnerit laiemas spektris vaadelda ja tundma õppida. Konkurentsile ja võistlusele rajatud maailm ja majandus pigem välistab sellise rahumeelse hoiaku tekkevõimalusegi. Nii on DDRis juurdunud Merkel, nagu omaaegne maoistliku põrandaaluse liikumise juht Barrosogi vaieldamatult eri maade luuretalituste huvorbiidis. Kui riskiallikad, kui teaduslikus mõttes huvitavad eksemplarid, kui soovite.

Tõde on valus ja selleni jõudmise tee ehk valusam ja kindlasti solvavamgi. Ja sellest tõsiasjast ei saa üle ega ümber. Öelda, et sel kõigel pole usaldust kõigutavat mõju, on üsna alusetu.

EERIK-NIILES KROSSI AVAKÕNE

USA luuramise ilmsikstulek loksutas strateegilise tasakaalu paika

Inimese kõige inmlikum omadus on kohanemisvõime. Ja suurem takistus adekvaatsele kohanemisele on teadmatus. Eriti selline teadmatus, mis on kunstlikult tekitatud, et kohanemist takistada või soovitud suunas irrutada.

Privaatsuse mõiste on täna sisustatud muuga kui internetieelsel ajastul. Viimastel aastatel on inimkond hakanud harjuma tõdemusega, et uue aja kirjavahetus ei ole tingimusteta eraasi.

Erasfäär kommunikatsioonis on mitmes vallas asendunud avaliku ruumiga.

Me oleme Wikileaksist ja eriti Snowdeni infost saadik kogenud hämmastavalt tagasihoidlikku reaktsiooni kinnitustele, et enam-vähem kõigi mobiilsidet ja netisuhtlust kui mitte ei jälgita, siis on vähemasti võimalik jälgida. See võimekus ei ole ainult ameeriklastel, vaid kõigil suurrikidel.

Snowdeni paljastuste kõige suurem üllatus ei olegi nende sisu, vaid äärmiselt tagasihoidlik avalikkuse reaktsioon neile. Inimkond ja eriti USA ja Euroopa on võtnud teadmiseks, et neid ja nende riigijuhte kuulatakse pealt, tõneäoliselt nii omade kui võõraste poolt, ja elavad selle teadmisega edasi, eelistades jätkuvalt interneti pakutavat mugavust ja suhtluslihtsust kohmakale privaatusele.

Privaatsus on kolinud kuhugi mujale.

Euroopa riigijuhtide reaktsioonid kinnitusele, et USA on nende telefone jälginud, on olnud nii tugevad kui reputatsiooniriski maandamiseks on sisepoliitiliselt hädavajalikuks peetud, kuid mingit printsipiaalset usalduse kadumist, lääne liitluse kokkuvarisemist, mida ehk mõned ida pool lootsid, ei ole toimunud.

Inimkond on saanud teada seda, mida ta niikunii eeldas, võtnud selle teatavaks ja sellega silmapilk kohanenud.

Inimsuhtlus on oma olemuselt täna samasugune, nagu ta on olnud antiigist saadik. Lihtsalt sama info, mida varem kuuldi kas turul või kapitooliumil, poe taga või parlamendis, on nüüd enam-vähem kõigile soovi korral kättesaadav. Selleks, et teiste riikide valitsused saaksid teada, mida naaberriigi keiser magamistoas räägib, ei pea enam ära ostma keisri kannupoissi, vaid piisab nutitelefoni õigest seadistamisest.

Luure on läinud tehniliselt keerukamaks, ent inimressursi mõttes odavamaks. Kommunikatsioonirevolutsiooniga käib alati ja paratamatult kaasas selle vahelt hankimise revolutsioon. See on saranane pärgamendilt trükiraamatule, analoogsidelt digitaalsele, suitsusignaalilt telefonile või  hobuselt autole üleminekuga. Luure ei saa kommunikatsiooniajastul tegutseda kommunikatsiooniajastu- eelsete vahendite ja meetoditega.

Inimkonna teadmised, vähemalt nende kättesaadavus, on küll kasvanud, kuid nende kvaliteet ei ole oma olemuselt muutunud. Informatsioon mõjub inimesele täna samuti kui antiikajal.

Nii teadmiste tasakaal kui USA ja ELi strateegiline tasakaal ei ole mitte ainult säilinud, vaid ehk isegi veel enam paika loksunud. Nii riigijuhid kui rahvad teavad seda, mida nad aimasid. Nad teavad, mida oma liitlastelt oodata. Ühe riigi luure poolt teise riigi seaduste rikkumine on luurete oma riigi poolt antud seaduslik õigus. Sellepärast ei ole veel ühtegi sõda alustatud ja ka põhimõtteliselt liitlussuhteid muudetud.

Uued paljastused ei muuda maailmakorralduses midagi - ehk kiirendavad vaid riikide ja rahvaste kohanemist uue ajastuga.

MAREK STRANDBERGI VASTUREPLIIK (lisatud kell 10.40)

Privaatsus jääb privaatsuseks ning ma usun, et kodanikel on siiski õigus oma privaatsust kaitsta. Õigusruum on lihstalt selline. Selleks tuleb mõistagi arendada oma tehnoloogilist võimekust luua krüptolahendusi, mis tekitaksid siis barjääri, mille taga end rahulikumana tunda. Väita aga, et ulatuslik infokogumine inimsuhteid ei mõjuta, on aga üsna alusetu.

Kujutame ette näiteks majanaabreid, kel tuleb paratamatult mingeid ühiseid asju ajada. Tänavat pühkida, prügivedu korraldada jne. Kujutame nüüd aga ette, et ühe naabripere lastest keegi soetab elektrikopteri ja kinnitab sellele kamerad, mikrofonid ning muud sensorid  ja asub teise naabri koduseid intiimtoiminguid vaatlema ja salvestama ning muudab oma peres need jututeemaks. Tualetiskäigud ning ehk muudki toimingud ja vestlused. Kõik selle, mis läbi seinte ja akende välja kostab ja paistab.

Kas saame eeldada, et see ei muuda naabrite omavahelist läbidaamist? Vaevalt.

Tõepoolest: evolutsiooni viljadega tuleb ikka harjuda. Seda enam, et olen üsna veendunud, et Angela Merkelit ja temaga seonduvat on ilmselt uurinud ja analüüsinud temast põlvkond-kaks nooremad tegelased. Väita aga, et põlvkondade vahel pole ka samas peres tülisid, oleks ju samuti enesepettus. Sõltumata asjaolust, et digitaliseerunud homo sapiens on paratamatus, ei tähenda see seda, et selle põhjustatud konfliktid oleksid välistatud. Enamgi: meil pole inimese meelevaldsuse tõttu täna kindlasti täit kinnitust sellele, et olude tõttu need konfliktid kriitiliseks ei võiks kujuneda.

Debatt valmib Postimehe, Eesti Väitlusseltsi ja Euroopa Komisjoni Eesti esinduse koostöös, olles viies pikemast euroliidu-teemaliste väitluste sarjast.