Jarmo Mäkelä: riigikaitse sõna ja relvaga

Jarmo Mäkelä Foto: Pm

Riigikaitse teavitajad rõõmustavad isamaalisi ringkondi kord aastas uuringu avaldamisega, mis näitab, et kaitsetahe on Soomes püsinud aastast aastasse kõrgel tasemel. Seda mõõdetakse küsimuste seeriaga, millest üks kõlab umbes nii: kas sa oleksid valmis, relv käes, riiki kaitsma ka sellisel juhul, kui lõpptulemus on ebakindel?

Uurijat hakkas see küsimus vaevama ning ta otsustas selle küsimuse esitada nii oma kaheksa-aastasele ristitütrele kui 72-aastasele vanaemale. Kui mõlemad vastasid hetkegi kahtlemata jaatavalt, hakkas uurija tõeliselt juurdlema, mida see küsimus ja vastus siis õigupoolest mõõdab.

Seda lugu räägiti eelmisel nädalal Finlandiatalos, kuhu kaitseväe juhataja kindral Ari Puheloinen oli kutsunud paarsada noort ühiskonna mõjutajat kuulama ettekandeid riigikaitse aktuaalsetest probleemidest.

Kaitseväe juhataja probleem on selline: kui kogu maad tahetakse sõjaliselt kaitsta, on selleks tarvis 230 000 relvakandmiseks kõlblikku võitlejat. Kuna nii suure elukutselise armee ülalpidamine on majanduslikult võimatu, on tarvis koolitada reservi. Selleks on tarvis üldist kaitseväeteenistuse kohustust. Reservi on tarvis ka varustada, sest ilma nüüdisaegse relvastuseta koolitataks reserviste kindlasse surma minejateks.

Sellest ei räägitud eelmisel nädalal siiski sõnagi. Asjale läheneti vahelduseks täiesti teistsuguse nurga alt. Sitra juht Mikko Kosonen kirus maapõhja poliitilise juhtkonna suutmatuse otsuseid teha ja bürokraatliku ametkonna võimetuse kohaneda muutustega.

Dotsent Mikko Salasuo kirjeldas, kuidas peastaabis reservistide koolitamiseks loodud heal tasemel ja õigetest strateegiatest saab ajateenistuses teoks parimal juhul vaid kahvatu vari. Selle arusaamiseni oli ta jõudnud kolm kuud kestnud osalusvaatluse käigus.

Salasuo ei tulnud pakkuma valmis lahendusi, vaid esitama häid küsimusi. Ja neid oli tal palju. Kui Talve- ja Jätkusõja suured lood enam ajateenijaid ei motiveeri, siis kust leida ajateenistuse läbimisele uued, modernsed põhjendused? Kui ajateenistusse tahetakse aastakäigu parimaid, siis mis saab neist, keda ajateenistusse ei võeta? Kaitsevägi võib ju tahta ajateenistusse aastakäigu parimaid, aga kas ka nemad ise tahavad ajateenistusse minna? Kuidas individualismi rõhutaval ajastul teha grupina tegutsemisest meeldiv ja kasulik kogemus? Ja kas ajateenistuse eesmärk on kujundada täieõiguslikku kodanikku või täisverelist tapjat?

Kui raskete küsimustega oli hea algus tehtud, oli järgnenu juba pelk ilutulestik. Uurijad, diplomaadid ja elukutselised sõjaväelased võivad aastakümneid töötada rohkem või vähem usutavate ohustsenaariumidega ja otsida neile vastumürke, kui ühtäkki astub lavale amatöör, kes ajab mõne sõnaga nende plaanid sassi.

Sageli on äratajaks poliitilisest õigeusust puutumatu kunstnik – nüüd võttis endale selle rolli kirjanik Sofi Oksanen. Hoolikalt koostatud ettekandes näitas ta, kuidas sõnade ja kujutelmade abil on võimalik hävitada tervete rahvaste olemasolu tuum: identiteet ja oma väärtuslikkuse tajumine. Sellise võitluse südames pole sugugi relvad ja armeed, vaid keel ja kultuur.

Sellise riigi, mida vaid vähesed oskavad maailmakaardilt üles leida, võib kaartidelt täiesti minema pühkida, lajatas kirjanik. Nendega, kellest midagi ei teata, võib ka teha, mida iganes. Riigi imago ja rahvusvaheline tuntus on riigikaitse küsimused! Seepärast on väikeriigid alati ohus – suurte riikide võimsate kujutelmamasinate vastu on neil raske võidelda.

Kõigi aegade esimene riigikaitsepäev oli hea algus. Ja sellega asjad ei piirdu, lubas kaitseväe juhataja istungi lõpetuseks.