Sellest, et magalarajoonide paneel- ja tellismajad ehitati vastu pidama vaid üsna üürikeseks ajaks ning et see aeg on kohe-kohe ümber saamas, räägitakse juba mõned viimased aastad. Tänases Postimehes lükkab ehitusinsener Karl Õiger need arusaamad ümber: küsimus ei ole ühes või teises materjalis, vaid selles, kuidas nende majade eest hoolt kantakse.
Tõsi, majad lagunevad – eriti just tellismajade fassaadid –, kuid ikka vaid need majad, mida korras ei hoita. Korraliku renoveerimisega võib maja eluiga pikeneda vähemalt poole sajandi võrra. Kui maju pidevalt hooldada, püsivad need seni, kuni selleks on soovi ja vajadust.
Mitmed Euroopa linnad on seesugust magalarajoonide hääbumist näinud. Loodetakse, et Tallinna puhul on teisiti – siin elab «mägedel» veidi üle poole elanikest, kaugelt liiga palju, et nende piirkondade elamuid võiks käest lasta.
Kuid teisest küljest näivad magalarajoonide hääbumise poolt rääkivat demograafilised prognoosid. Arvatakse, et Tallinna rahvaarv kahaneb 2050. aastaks umbes 60 000 inimese võrra. Tõsi, inimesi tuleb küll üha juurde, kuid väike sündimus, eakate osakaal ja valglinnastumine lubavad ennustada siiski elanikkonna kahanemist.
Samal ajal ei seisa ehitusturg sugugi paigal ja uute korterite lisandumise kiirus kallutab tulevikuväljavaated pigem selles suunas, et magalapiirkondadesse võib tulevikus jääda palju vähem elanikke, kui seal on praegu.
Kuid siin ei ole küsimus mitte niivõrd majades, kuivõrd selles, kas neid maju võetakse koduna või mitte. Ja ehkki linnaplaneerimise seda külge, mis mitte majadest endist, vaid elukeskkonna kvaliteedist kõneleb, vahel alahindama kiputakse, on just sellel siin palju ära teha.
Pealegi ei oleks majade lammutamine ja uute ehitamine lihtne ülesanne ei õiguslikust ega majanduslikust aspektist. Enamik kortereid on eraomandis ning majade lammutamise plaan tähendaks üsna suurt hulka lahendamist vajavaid juriidilisi küsimusi. Ka majade asendamine on üsna kulukas – lammutamise, uute projekteerimise ja ehitamise hind on tunduvalt kõrgem kui see maksumus, mida me hoolitsevate peremeestena käitudes maksma peaksime. Majade seisukord lubab öelda, et nende pikaealisus sõltub peamiselt vaid hoolest ja elanike koostegutsemise tahtest.
Kui paneel- ja tellismajadesse suhtutakse kui ajutistesse asupaikadesse, võib tõesti juhtuda, et nende korrashoidmiseks ei leita piisavalt aega, tahtmist ja raha. Sel juhul, tahame seda või ei, ootab neid korruselamute piirkondi troostitu tulevik. Kuid rääkida, nagu oleks see nende majade paratamatu saatus, on üsna vastutustundetu.