Ahto Lobjakas: hapud mandariinid

Ahto Lobjakas
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Angelina Jolie
Angelina Jolie Foto: SCANPIX

Gruusiast ähvardab saada vastus küsimusele «mis saab neist, kes lääne rongist maha jäävad?». Ukraina on suur ja läheb alati korda Poolale. Moldova on väike ja läheb alati korda Rumeeniale. Mõlemad huvitavad Saksamaad. Neile tehakse vajadusel oma rööpad.

Gruusia ilmselt parafeerib kuu lõpul assotsiatsioonileppe ELiga. Aga see on kui trikisõit üherattalisel jalgrattal – kuhugi see iseenesest ei vii ja mõtet on sel vaid seni, kui publikul huvi.

Aga reaalseid huve ei ole Gruusias ei ELi ega NATO suurriikidel. USA huvi on hääbunud koos G. W. Bushi doktriiniga, ELi oma koos Nabucco gaasijuhtmega. Küll on huvid olemas Venemaal, kes aga eelistaks ratta selja näha mõnd karvast looma. Ja nii piirab ta grusiinide hingerahu traataedadega. ELil on riigis monitoorimismissioon – mida juhib muide eestlane –, aga missioonil ei ole voli ega soovi sellest suuremat numbrit teha.

Gruusia tragöödia – väljastpoolt vaadates – on, et kõik tema heasoovijad saabuvad oma mõõteriistade ja koordinaadistikega. USA otsib abstraktset vabadust. EL näeb kehva peegelpilti endast. Eesti (koos Poolaga, vähem Rootsiga), näeb ratast karu jaoks, acquis’ asemel Venemaa varju.

Vähesed, kui üldse, näevad seda, mis on vajalik riigi enda ja ta kodanike jaoks. Piiritlegem see nn Kopenhaageni kriteeriumitega, mis omal ajal olid meiegi mõõdupuuks. Ja küsigem, keda kogu selles Ivaniš­vili-Saakašvili show’s päriselt huvitaks, et Gruusia «garanteeriks institutsioonide stabiilsus demokraatia, õigusriigi, inimõigused, vähemuste austamise ja kaitse», ja ülejäänut võtku kõnekäänuline vene kurat, sest see pole kõige olulisem grusiinide eneste jaoks?

Kindlasti pole patust puhas Eesti. Väike ja empaatiavõimeline nagu me oleme, teevad vahemaa ja Venemaa oma töö. Ja nii trivialiseerivad analüütikud ja ajakirjanikud võimuvahetust kui grusiinide tülpimust Saakašvilist, väsimust läänelikest reformidest, tüdimist ta koleerilistest maneeridest vms.

Mida arvaksime me ise, kui näeksime kedagi, keda peame sõpradeks, pisendamas meie läbielamisi pastor Meri mõrvast kümme miljoni dollari afäärini? Sest just sellest žanrist on põhjused, miks Saakašvili ja tema parteile tuul alla tehti. Seletamata, uurimata mõrvad (poliitilised ja mitte), demonstrantide laialipeksmised, meedia monopoliseerimine, ajakirjanike vangistamine, kohtute politiseerimine, korruptsioon väga kõrgel tasandil.

Saakašvili suurim viga oli jätkata sama «võitja võtab kõik»-traditsiooni, mis talle eelnes. Jah, ehitati teid ja väiksed sulid saadeti võlla, aga gruusia ühiskond vajab poliitilist pluralismi. Gruusiat ei aita see, mis aitab meid (või ELi või NATOt), vaid see, mis aitab grusiine.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles