Tallinna ja Tartu ühistranspordi võrdlus tänases Postimehes aitab esile tuua mõned peamised muutused ja teha nende põhjal järeldusi. Neist tähtsaimad on kaks: esiteks, hind ei ole ainus asi, mis ühistranspordi kasuks otsustamisel määrab, ja teiseks, otsus sõltub paljuski varasematest harjumustest. Nende jaoks, kes valisid varem pigem jalutamise, on hinnal suurem roll mängida. Kuid nende jaoks, kes varem autoga sõitsid, on olulisem ühistranspordi kvaliteet.
Tallinna transpordist rääkides eksiti veidi just selle järeldusega, mis autokasutajate eelistusi puudutab. Üks kaalukaid argumente tasuta transpordi kasuks otsustamisel (kui populism kõrvale jätta) oli rohelise linna ideaal: vähem autosid linnas tähendab ka vähem õhusaastet ja vähem müra. Ometi see nii ei läinud. Rootsi Kuningliku Tehnoloogiainstituudi transpordiuuringute keskuse teadlaste hinnangul tõi tasuta sõit Tallinna ühistransporti juurde vaid 1,2 protsenti reisijaid – märkimisväärset kasvu ei olnud.
Põhjusteks, miks olukord Tallinnas erineb nii palju teistest riikidest, kus 10–20 protsenti autoomanikke tasuta busside kasuks on otsustanud, pidasid teadlased juba varasemat madalat piletihinda, juba varasemat suurt ühistranspordikasutajate osa ning samas selle kahanemist – praegune tasuta ühistransport vaid peatas languse ega toonud olulist kasvu.
Ehk võib aga põhjuseid leida teisigi. Selle aasta alguses loetles TTÜ professor Dago Antov Postimehes kolm asjaolu, mis inimese jaoks otsustamisel määravaks on. Esiteks aeg, mis kulub liikumisele, teiseks selle maksumus ja kolmandaks kõik see, mida võib kokku võtta sõnaga «kvaliteet». Siia kuulub see, kui täis on bussid-trammid, millised on kaasreisijad, kui viisakas on bussijuht jne.
Hind on tähtis eelkõige väiksema sissetulekuga inimestele, ajakulu ja kvaliteet aga suurema sissetulekuga inimestele. Kuna autoomanikud kuuluvad pigem viimaste hulka, siis on mõneti ka mõistetav, miks tasuta ühistransport linnas autode arvu ei vähendanud.
Kuid peale nende on veel muid tegureid, mis autostumise vähenemisele takistuseks said. Peamine neist on ehk see, et tasuta on transport vaid Tallinna sisse kirjutatud inimestele. Seetõttu ei olnud lähivaldade elanikel, kes kõige rohkem autoga sõidavad, mingit motiivi oma harjumusi muuta. Selgus, et üllatav küll, kuid inimesed ei käitu nii, nagu linn neilt ootab, vaid nii, nagu neile parem on.
2012. aasta alguses ennustas Müncheni Tehnikaülikooli magistrant Hannes Luts Postimehes, et kui transport tähendab aeglast ja ebakvaliteetset teenust, ei hakka inimesed seda kasutama ka siis, kui pileti eest maksta ei tule. Nii see suures plaanis läinud ongi.