Andres Sooniste: hobusevargad kasutatud autode turul

Andres Sooniste Foto: PEETER LANGOVITS/PM/SCANPIX

Millised ohud ootavad kasutatud auto ostjat, kirjutab tarbija­kaitse­ameti peadirektor Andres Sooniste.

Hea hobune on olnud aastatuhandeid majapidamise uhkus ja edukuse sümbol. Hobune on olnud kiiruse, aga ka jõu ja töökuse võrdkuju. Hea hobune oli kallis, neid üritati müügiks üles lüüa, neid varastati. Hobuste varastamisega ja seejärel nende müügiga tegelejaid nimetati hobusevarasteks. Sageli võis oskamatu ostja väliselt uhke looma pähe saada sent-surmale-võlgu-vanakese.

Auto on tänapäeva hobune. Need, kellel uue auto jaoks raha ei jätku, peavad leppima kasutatud mudeliga. Vaadates praegust olukorda kasutatud autode turul, võib tõmmata paralleele minevikuga.

Kasutatud autode müügiplatsil seisavad lasipuu ääres reas uhked ja üles löödud isendid otse Saksamaa, Belgia, Hollandi ja Itaalia tallidest. Peaaegu kasutamata, olgugi et vanad, kuid siiski parimas vormis, vigastustest ja haigustest puremata ja – mis peamine – soodsad. Soodsamad kui samasugused Saksamaal, Belgias, Hollandis või Itaalias, ainult siin ja praegu. Sadade ja tuhandete hobujõudude vahel kõnnib kaalukalt müüja ja innustab uudistajaid, tallimees kinnitab noogutusega ostja valikut. «Müüdud!» kõlab üle platsi justkui oksjonihaamri kolksatus.

Ootamatult on kadunud laadamelu nagu päikegi selle kohal. Kadunud on ka müüja ja tark tallipoiss. Hetk tagasi veel üliõnnelik ostja seisab nõutult äraaetud raudruuna kõrval, tema näppude vahelt libiseb maha roostes võtmekimp.

Äsja ostetud unistuste auto on pealtnäha kobe, kuid lähemal vaatlusel torkavad silma ärevaks tegevad värviparandused. Põues annab krabisedes endast märku äsja sõlmitud leping. Lepingut üle lugedes tabab värske autoomanik end mõttelt, kuhu jäi see ettevõte, kes talle nii aktiivselt pakkumise tegi. Lepingus pole sellest jälgegi.

Ilmselt jäi sularaha arvel soodustuse saamise eufoorias see fakt tähelepanuta, torkab tema ratsionaalne teine mina. Ostjale meenub ka, et müüja viis auto ajaloost rääkides jutu oskuslikult sõiduki eelmise omaniku korraarmastusele, ignoreerides kõiki katseid rääkida auto läbisõidust ja sõiduki tehasetähisest ehk VIN-koodist.

Hetk hiljem jõuab värske autoomanik otsusele, käivitab auto ja juhib hõbehalli unelma lähedalasuvasse autosalongi, mõeldes samal ajal, kas ta poleks pidanud seda tegema enne, kui raha ja allkirja andis. Päev hiljem on autoomanik siiski rahunenud. Autoteeninduse spetsialist osutus vanaks tuttavaks, kelle sõnul pole olukord siiski lootusetu. Ilmselgelt vajab auto lähiajal korralikku hooldust, kuid otsest lagunemist siiski karta pole.

Läbisõit on arvatust küll mõnevõrra suurem, kuid suuri avariisid taustauuring ei näita. Liisingusse poleks seda autot aga spetsialisti hinnangul siiski võetud.

Mõni võib pidada kirjeldatut liialduseks, kuid vaadakem korraks tegelikku pilti kasutatud autode turul. Tarbijakaitseameti, maksu- ja tolliameti ning maanteeameti kontrollid hõlmasid tänavu maist oktoobri lõpuni üle Eesti kokku 35 automüügiplatsi ja 110 autot. Kontrollialase koostöö käigus tuvastasime rikkumisi 57 protsendil kontrollitud firmadest.

Tarbijakaitseameti ja maanteeameti kontrollid näitasid, et müügikuulutuses reklaamitud auto lisavarustus ja tehniline seisukord ei vasta tegelikkusele: 28 protsendil juhtudest puudus autol reklaamitud varustus. Tarbijale jäetakse mulje, et müüja on juriidiline isik, kuid lepingu sõlmimisel osutub see eraisikuks. 22 protsendil juhtudest selgus alles lepingust, kes on auto tegelik müüja.

Tehniliselt korras autode pähe müüakse ilmsete avariitunnustega masinaid, mis on liikluses märksa ohtlikumad. 21 protsendil juhtudest olid kontrollitud autod avariilised, kuid tarbijale selle kohta teavet ei antud või anti seda oluliselt vähemal määral. Keritakse läbisõidumõõdikuid: 15 protsendil juhtudest ei vastanud näit auto tegelikule läbisõidule.

Usun, et ühel või teisel moel tunneb siiski nii mõnigi auto­ostja end kirjeldatud juhtumist ära. Võib minna nii, aga võib minna ka palju hullemini. On üsna tavaline, et sageli ärkab ratsionaalne mina liiga hilja ning kogu ebaselguse eest maksab lõivu ikkagi ostja. Hobusevargaid teati kunagi nime- ja nägupidi, neid põlati. Erinevalt tollest ajast on autoostjal petturitest automüüjaid raske ära tunda. Tahame siinkohal tarbijale abiks olla.

Kolme ameti kontrollialase koostöö tulemusel on juba täienenud tarbijale kasutatud auto kohta antav teave, kontrollitud ettevõtetes on vähenenud käibe varjamine ja suurenenud automüügiga tegelevate töötajate deklareeritav sissetulek. Lisaks jätkuvatele kontrollidele, sealhulgas ka järelkontrollidele, mille tulemusel saavad ettevõtted rikkumiste eest karistada, hakkab tarbijakaitseamet avalikustama ebakorrektselt käituvate firmade nimesid. Samuti on maanteeametil kavas luua elektroonne teabekeskkond, kus tarbija saab auto VIN-koodi ja registritunnuse põhjal teada auto ajaloo ning kontrollida auto avariilisust.

Lisaks tarbijate ostukäitumise parandamisele teavitavad kolm ametit ettevõtjaid sellest, kuidas auto ostu-müügiprotsess peaks ideaalis välja nägema. Tarbijakaitseamet on ettevõtjatele koostanud juhendi, kus on kirjas seadusest tulenevad nõuded kasutatud autode müümisel. Juhend on sisuliselt automüüja korrektse käitumise spikker.

Ootame ka turuosaliste endi aktiivset tegutsemist kasutatud autode turu korrastamiseks. Keegi ei taha ju endale hobusevarga mainet. Seejuures peaks muutuma kohustuslikuks automüügikuulutuste juures olulise info, sealhulgas auto VIN-koodi avaldamine, mis võimaldaks tarbijal uurida auto tegelikku ajalugu nii Eestis kui väljaspool Eestit. Toetame ka automüügisektori initsiatiivi luua usaldusväärse automüüja märgis ja selle andmise põhimõtteid.

Kokkuvõttes võib öelda, et praegu on käes sektori enese tõehetk: kas võtta suund kvaliteedile ja hoida sellega oma kliente või jääda lootma, et vahele ei jääda. Kasutatud auto ostmine ei ole sugugi halb mõte, kuid kui tarbija ei taha kasutatud autot ostes ämbrisse astuda, siis tuleks autoostuga mitte kiirustada, vaid teha enne lepingu sõlmimist nii automüüja kui ka auto enda põhjalik taustakontroll.

Kui tarbija ei saa teada, kes on auto tegelik müüja, talle ei avaldata auto VIN-koodi ning ka muu teave on ebaselge, on see märk ettevõtte ebausaldusväärsusest ja on parem auto ostmata jätta.