Alo Raun

FOTO: Peeter Langovits

Eesti sai peaminister Mart Laari kunagise sihiseade tulemusena maailmas tuntuks väikese paremliberaalse imena sotsiaaldemokraatlike Põhjamaade kõrval.




Nüüd selgub, et vähemalt ühes vallas on parempoolsed poliitikud pikka aega varjatult soosinud riigistamist. Andres Arraku väitel on see meie ülikooliharidus.


Statistika on kõnekas. Kümne aastaga vähenes eraülikoolide osakaal kaks ja pool korda ehk vaid seitsmele protsendile turust.



Arrak leiab, et see pole asjade loomulik käik, sest avalik-õiguslikud ülikoolid solgivad riigi toel turgu.



Turusolkimine seisneb lihtsustatult selles, kui ajaloolistel põhjustel turul eelisseisus olev avalik-õiguslik ülikool mahutab riiklikult kinnimakstud tudengite kõrvale auditooriumisse veel portsu tasulisi ja nopib selle eest kena lisaraha.



Tekib mastaabiefekt, mis võimaldab alandada hinda või kasutada lisasummasid oma kvaliteedi parandamiseks.



Teiseks saavad avalik-õiguslikud ülikoolid oma tausta tõttu endale pea kõik riikliku koolitustellimuse õppekohad ehk riigihanked ei näi olevat võrdselt avatud kõikidele ülikoolidele. Ebaaus konkurents ja nõrk kvaliteedikontroll ei lasknud 1990ndatel eraülikoolidel suureks ja tugevaks areneda ning muutis lihtsaks viimased praegu ükshaaval alla suruda.



Kuid eraülikoolide väljasuremise taga on ka kolmas põhjus. 1990ndatel erastas meie turu-usku riik kõike, jättes sealjuures ülikoolid puutumata. Nad muutusid avalik-õiguslikuks, aga sammu edasi – erastamise poole – ei astutud.



Seetõttu jäid turule paratamatult nõukogudeaegsed suurtegijad, kellel olid eelised tulenevalt nende minevikust (maine, ruumid, seadmed, kontaktid jne), ning eraülikoolid pidid kõike nullist alustama.



Kui toona oleks vähemalt üks ülikool erastatud, oleks eraomanikud saanud kaasa selle ülalkirjeldatud positiivsed küljed, et lisada sinna moodsam haldussuutlikkus koos tudengisõbralikkusega. Konkurents oleks pannud tõenäoliselt ka ülejäänud suured ülikoolid kiiremini arenema ning eraülikoolide mainegi oleks olnud hoopis teine.



Seega, kui arvestada ohtu, et meil ähvardab praegu üks turg välja surra, siis kas ei peaks hakkama iga parempoolse peas häirekell helisema? Kas ei oleks neil aeg hakata mõtlema olukorra lahendamiseks mõne ülikooli erastamisele? Kui Tartu Ülikoolist peaks saama rahvusülikool ja Tallinna Tehnikaülikool on oma nišis end rahvusvaheliselt jõuliselt sisse söönud, siis jääb suurematest järele Tallinna Ülikool…