/nginx/o/2011/08/26/723576t1h3330.jpg)
Esinemine rahva ees olevat tavalise inimese suurim hirm. Minu suurim hirm oli kunagi sattumine juuksuri juurde maal, kus kõneldavat keelt ma ei oska. Nüüdseks on see asendunud pelgusega käia koos poeg Robertiga poes, kus ta nõuab just seda ostukäru, mille ette on paigutatud kollane mänguauto.
Kui lugeja peaks olema sellist käru kunagi kasutanud, teab ta, et rataste piki- ja põikivahe on nii ebardlik, et käru ei pea mitte lükkama, vaid sellega tuleb lausa rammu katsuda. «See meenutab järskude kurvide võtmist kahekordses Hummeri limusiinis, mis pukseerib hobusetreilerit,» kirjutavad Marc Cozza ja Rebecca Cohen oma ajaveebis, mille nimeks on sobivalt «Whoever Designed This is an A**hole»*. Juba paarikümne minuti ostukärutamise järel tekib selline spondülolistees, et tuleks aega viitmata haiglaravile minna. Valu kestab nädalaid – kõik pisikese lapse rõõmu nimel.
Ma olen leiutanud mitu võtet, mis peibutaksid Roberti autoga ostukärudest eemale. Me jalutame näiteks mööda kõigist kaupluste sissepääsudest, kuni ma näen aknast, et seal on ainult tavalised ostukärud.
Kui Robert siiski märkab autoga ostukäru, ütlen talle, et need on liiga ohtlikud. Iga aasta saab ostukärudega seotud vahejuhtumites vigastada 24 000 Ameerika last (nojah, peamiselt saavad nad nendega pihta parkimisplatsil, aga milleks ikka juuksekarva lõhki ajada).
Teine viis on röögatada kohe, kui ta käru poole osutab, tema peale nagu vihane vene ema: «Poidjom!» Või siis tõtata temast ette ja valjusti hüüda. «Idi sjuda!» See häirib ilmselgelt eestlasi, kes peavad mind sel juhul mõneks põlevkivikaevurist proletaarlaseks, kelle õige koht oleks nende arvates kuskil kaugemal idas. Vene prolesid see ei häiri, aga ma olen täheldanud, et haritumad inimesed üritavad teha nägu, nagu neid poleks seal. See ei tähenda aga midagi, sest väikest Robertit tabab selle peale naeruhoog. Miski ei ole tema meelest naljakam kui issi murtud vene keel.
Ma ei taha muidugi väita, et Roberti vaimustamine pooletunnise autosõiduga ei vääriks mu seljahädasid, aga paraku on nii, et vaevalt on ta sinna sisse istunud, kui teda haarab juba tüdimus ning kolme minuti pärast on ta jälle omal jalul ringi tatsamas, samal ajal kui mina pean ülejäänud poesoleku aja koletu käruga hirmsat vaeva nägema.
Kui Robert on autost välja roninud, võtab ta sihikule mõned kaasostlejad, tavaliselt sellised, kelle ameti võib rõivastest ja olekust välja lugeda, blokeerib oma pisikese kehaga nende tee ja nõuab teada: «Kes oled?»
«Sõdur,» vastab mees välivormis.
«Tuletõrjuja,» vastab mees hiigelsuurtes saabastes.
Mõnikord ajab Robert asja keerulisemaks ja pommitab küsimusega «Kes oled?» kedagi, kes ei paista millegagi erinevat teistest ostlejatest. Möödunud nädalal valis ta näiteks välja ühe kiilaneva peaga ja omajagu ülekaalus mehe.
Mees oli pisut vait, enne kui vastas: «Poliitik.»
See pani Roberti sõna otseses mõttes kukalt kratsima: «Mis see on?»
«Meie oleme need, keda inimesed vihkavad kui klassi, aga ei pruugi vihata kui üksikisikuid.» Arvatavasti oli see tema tavaline vastus, aga võib-olla tahtis ta selle lihtsalt kord ka välja öelda.
See selgitus ületas küll kindlasti Roberti mõistmisvõimet, nii et ta jäi mõneks hetkeks seisma ja vaatas mehele tõsiselt otsa. Huvitav, kas ta tunneb mehele kaasa, mõtlesin, ja kaalusin, kas peaksin sekkuma ja sellele lõpu tegema.
Vaid paar päeva varem olid mõned sõbrad meie köögis valjuhäälselt kurtnud Keskerakonna tohutu suure võidu üle Tallinnas. Neid paistis siiralt hämmastavat, et tallinlased valisid Edgari taas võimule, ehkki enamik nentis, et nad ise valimas ei käinud.
Keegi pakkus seletuseks välja sama väite, mille esitas Russell Brand hiljaaegu ühes intervjuus: valimas käimine toob kaasa «vaikiva kaassüü» valitseva klassi kuritegudes. Aga kui valimisosalus on kõigest 58 protsenti, siis tundub pigem, et kui inimesed oleksid vaid vaevunud hääletama minema, oleks tulemus võinud olla hoopis teistsugune.
Raske on öelda, kas Edgar on rahva valik, aga kindlasti on ta valimas käinud rahva valik. Robert kuulis toda köögis peetud arutelu pealt ja oli vakka. Ma ei olnud kindel, kui palju ta sellest mõistis, sest jutuajamises ei mainitud kordagi jedi-rüütleid ega mänguautosid.
Kui Robert niimoodi poliitikut jõllitas, tabasin tema näole kerkimas ilme, mida ma tahtnuksin pidada salakavalaks muigeks. Ta sirutas end kikivarvule ja küünitas pihu kiilaneva mehe suunas, kes võttis selle vastu. «Kes see on?» nõudis ta teada, osutades vaba käega liginevale habemikule noormehele.
«See on mittevalija,» vastas poliitik hetkegi mõtlemata.
«Mis see on?» järgnes Roberti lemmikküsimus.
«Osa probleemist, aga mitte osa lahendusest.»
Sellist poliitikut ei saa olemas olla, mõtlesin. Ma ei suutnud meelde tuletada, millist erakonda ta esindas, ja lubasin endale, et uurin selle koju jõudes järele.
Kui me toidukaupa täis autos kodu poole sõitsime, vaatas Robert aknast tumedat oktoobritaevast ja kuulutas unelevalt: «Kuule, kuu, ära käi mu järgi. Kuu, kuu, mine ära.» Mõnikord löövad lapsed meid oma tähelepanekute ja hoomamatu tabavusega pahviks.
Kaalusin hetkeks mõtet, et ehk oli see hoopis Robert, kes andis kaupluses kohatud poliitikule nutikust niimoodi vastata, kiirates alateadvuslikult tabavaid lauseid mehe kiilasse, väljast ja seest tühja kolpa. Äkki on Robert just üks neist indigolastest, kellest mu abikaasa Liina aina räägib, üks neist inimevolutsiooni järgmise astme üliempaatilistest esindajatest, kes peaksid meid päästma iseenda käest?
Ent siis hakkas Robert ikka veel aknast välja kiigates laulma. Seda kussutaval toonil väga aeglaselt kõlavat laulu polnud ma varem kuulnud. «Mamma mia, mamma mia. Anna püksid kohe siia.»
Taipasin, et juhtunust ei ole vist ikka mõtet Liinale üldse midagi rääkida. Kui Roberti vestlust poliitikuga võiski pidada märgiks, et ta on indigolaps, siis sellele järgnenud lihtsakoeline püksilaul viitas ilmselgelt sellele, et poliitik on Roberti mõistuse üle võtnud.
Parem on üldse suurkauplusi vältida, arutlesin. Ja vältida ka poliitikuid.
Võib-olla oli Russell Brandil õigus. Ehk on parem end maailmast ära lõigata, peituda mõnda õdusasse paigakesse, kuni saabub kord päev, mil ühiskond vastab paremini meie sisimatele püüdlustele ja taotlustele.
*) «Kes iganes selle välja mõtles, on p****vest.»
Vello Vikerkaare uue raamatu «Tantramees» võib omandada parimatest raamatupoodidest
Vello Vikerkaare ingliskeelseid kolumne saab lugeda tema blogist!