Vladislav Kopõlkov: vene kogukonna probleemid Eestis

Vladislav Kopõlkov Foto: Erakogu

Iseseisva Eesti kahekümne aastane kogemus näitab, et venekeelne rahvuslik vähemus kui institutsioon ei ole võimeline määrama oma esindajaid ja delegeerima neile õigust esindada nende huve, kirjutab publitsist Vladislav Kopõlkov.

Tänapäeval võib Eesti venekeelseid elanikke esindada igaüks, kellel on poliitiline tahe ja võimalus pühendada ennast sellele. Rahvusliku vähemuse lõhestatuse põhipõhjuseks on «esindajate» legitiimsuse ja vastutuse puudumine rahva ees, mille tulemusel on kaotatud nii poliitilised kui ka sotsiaalsed võtmepositsioonid. Võimetus situatsiooni analüüsida, leida poliitilist kompromissi, rahva probleemidest aru saada — kõik see viib elanikke täielikku ükskõiksuseni riigi poliitilise elu vastu.

Me seisame põlvkonnavahetuse lävel, mil uued inimesed vahetavad välja praegusi Eesti venelaste n-ö liidreid. Uuteks tegijateks on kas eesti ühiskonda assimileerunud venelased, kelle jaoks vene kultuuri traditsioonid ja mentaalsus on juba võõrad, või siis haritud ja targad inimesed, kes ei tegele eneseimetlusega marginaalses keskkonnas, vaid on suutelised rahva probleeme lahendama.

Tänapäeval on kõik osapooled huvitatud, et venekeelne vähemus Eestis oleks esindatud inimeste poolt, kes ei ütle ära oma vene päritolust, vaid kes mõistavad, et Eesti on nende jaoks kodu, mitte ajutine elukoht. Inimesed, kes on valmis kaitsma oma kodu, mitte rüvetama seda. Probleeme, mis võiksid eskaleeruda väljamõeldud konfliktiks, pole kellegile tarvis. Eesti on meie ühine kodu — sellele lihtsalt põhimõttele ja tõele toetuv adekvaatne dialoog on hoopis see, millest tuntakse puudust.

Eesti venelaste neli klassi

Esimene klass on juba assimileerunud venelased, kes on venekeelsest rahvuslikkust vähemusest abstraheerunud ja võõrandunud. Nende jaoks on venelaste probleemid kauged ja nad ise kuuluvad hoopis teise sotsiaalse staatuse sekka. See klass absoluutselt ei assotsieeru venekeelse vähemusega ja venelased samuti ei suhestu selle klassiga ja ei tunnista seda.

Teine klass — need on venelased, kes elavad n-ö eilses päevas, ei suuda analüüsida hetkesituatsiooni ja adekvaatselt näha tulevikku. Nad avaldavad eesti-vene suhetele destruktiivset mõju ja ei soovi seejuures jõuda poliitilise kompromissini. See grupp leiab üksikute gruppide seas toetust, seejuures enamus absoluutselt ei tunnista ja ei toeta selle klassi positsioone.

Kolmas klass — need on terve mõistusega venelased, kes peavad Eestit oma koduks ja soovivad väärilist elu endale ja oma lastele. Venelased, kes on valmis ehitama üles ühtset ühiskonda, kes on võimelised pidama adekvaatset ja konstruktiivset dialoogi, kaldumata seejuures äärmustesse.

Neljas klass on apoliitiline mass, kes elavad vene inforuumi püsivas mõjusfääris, mida kasutavad oma huvides esimene ja teine klass. See on mass, kes ei soovi võtta osa poliitilistest ja sotsiaalsetest protsessidest, mida esimene ja teine klass püüab algatada ja neile pähe määrida.

Põhiprobleem seisneb poliitilise tahe puudumises kolmanda klassi seas - nende venelaste hulgas, kes peavad Eestit oma kodumaaks. See klass laseb käest võimaluse avaldada apoliitilisele massile mõju ja lubab esimese ja teise klassi provokaatoritel massi ahistada. Kolmanda klassi apoliitilisel hoiakul on üks lihtne põhjus. Iga kord, kuid mõni selle klassi esindaja püüab läbi lüüa, langeb ta kohe esimese ja teise klassi diskrimineerimise alla, kes ei kavatse kaotada situatsiooni üle kontrolli. Nende eesmärk on võimalikult kaua mütata marginaalsete probleemide rägastikus, mida nad on ise enda jaoks välja mõelnud, et mitte lasta endil kaduda ühiskonna marginaalselt väljalt.

Terve mõistusega Eesti venelaste ainukeseks võimaluseks on massidega konsolideeruda ja edendada oma esindajaid, kes on võimalised probleeme lahendama, mitte neid süvendama.

Eesti keel vene koolides

Venekeelse rahvusliku vähemuse kui institutsiooni arengu tohutuks potentsiaaliks on integratsioon, mitte assimilatsioon. Venelased, kes suudavad omandada eesti keele, jäädes seejuures oma põlisesse suhtlusruumi, aitavad kaasa poliitilisel ja sotsiaalsel tasandil toimiva kogukonna arengule ja edukale integratsioonile. Tänu sellele tõenäosus saada esindatud riigi struktuurides tõuseb. See esindus peab olema võimeline leidma poliitilist kompromissi ja pidama dialoogi tõsisel tasemel, mitte suhtuma integratsiooni kui sõimusõnasse ja põikpäiselt kaitsma oma väärarusaamasid.

Tegelik situatsioon näitab, et vabatahtliku eesti keele õppe jooksul, mis on kestnud kakskümmend aastat, ei suutnud rahvuslik vähemus luua soodsaid tingimusi ja lahendada paljusid probleeme, millest mõned ainult süvenesid. Vene koolide järk-järguline üleminek eestikeelsele õppele on viimane võimalus panna alus fundamentaalsele integratsioonile. Tõelisele, mitte pinnapealselt assimileerivale.

Eesti keele veelgi põhjalikum integratsioon vene koolidesse aitab progressivselt mõtlevatel venelastel konsolideeruda enamusega. Vastasel juhul jääbki massil valida assimileerimise ja eesti ühiskonnast täielikku võõrandumise vahel. Just selle tõttu ongi vajalik veelgi põhjalikum eesti keele õpe, mille protsessis säiliksid ka enda kultuuri rahvuslikud ja sotsiaalsed koodid.

Integratsioon on raske protsess, kuid neid raskusi tuleb ületada — vaid nii on võimalik luua Eestis ühtset ja tugevat ühiskonda. Olemasolevatele probleemidele on vaja läheneda väga tasakaalukalt. Äärmustesse langemist ja konfliktide sütitamist tuleb vältida, seda enam, kui puudub masside toetus ja legitiimsus.

Ja mis kõige tähtsam, on vaja mõista, et keele valdamine ei tee veel patrioodiks. Esmajärguline on hoopiski lugupidav suhtumine riigi vastu. Nendele inimestele, kelle jaoks Eesti on peljalt elukoht, mitte kodu, on integratsioon mõttetu. Võimatu on olla osa millestki, mida ei tunnistata ja ei armastata, mille üle naerdakse ja mille peale sülitatakse.