1. Hiinlastele kuulub üle poole Veneetsia kauplustest, sama tendents on söögikohtadega. Kohalolu on märgata ka mujal. Pealkiri 24. septembri Postimehest: «Meedia: Hiina rendib viis protsenti Ukraina pindalast». 50 aastaks renditakse kolm miljonit hektarit parimat põllumaad, see on kaks korda rohkem, kui on põllumaad Eestis kokku.
Gruusia sõber Levan, kes arendab Thbilisis kinnisvara, on mures. Thbilisi lähedal käib ehitus, hiinlased ehitavad mitukümmend tuhat korterit, Hiina töölised elavad ehitusplatsil, materjalid teadagi kust ja elama tulevad sinna ka hiinlased. Hiina riik toetab mujale minejaid rahaliselt. Loetelu võib jätkata lõputult. Kas see on tõsi, ei ole kontrollinud, aga targad inimesed räägivad.
Vähe kirjutatakse sellest, liiga vähe.
2. Vestlus Gianniga Veneetsia kõrvalises söögikohas, seal, kus turistid ei käi.
Põhja-Itaalias on palju hiinlasi. Neid ei märkagi, sest nad lähevad tööle õhtuti ja tulevad töölt hommikul, päeval nad magavad. Põrandaalused tehased töötavad öösiti valdavalt keldrites, kus valmistatakse kõiki tooteid, mida turg küsib. Öötöö on mitmeti hea, sest majanduspolitsei töötab päeviti üheksast viieni, pole ohtu vahele jääda. Tellijale tuleb õhtul mõte, et vaja on tuhat paari teksaseid, ja hommikuks on need valmis. Milline kliendisõbralikkus!? Haiglaid ega surnuaedu hiinlased ei vaja. Kui keegi sureb või ei jaksa tööd teha, saadetakse ta kodumaale ja asemele tuleb sama näoga uus töötaja, kehtivaid dokumente ei tohi ju raisku lasta.
Ei ole fakte kontrollinud, aga liiga vähe räägitakse maailma vanima kultuuri kohtumisest läänega, liiga vähe.
3. 2014. aasta arhitektuuribiennaali korraldustoimkonna töökoosolek Veneetsias. Kohale on sõitnud kõigi maailma maade esindajad. Peakuraator Rem Koolhaas lõpetab ettekande ja palub koguneda laua juurde järjekorda, et kõik osavõtvad maad saaks temaga oma ekspositsiooni arutada. Moodustub järjekord, kus on umbes 40 maa esindajad, paljud neist kolme-neljakesi. Mammutjärjekord ühesõnaga. Läheb mööda viis minutit, Koolhaas unustab järjekorra ja otsib kedagi, intensiivselt otsib. Palazzo ruumid on suured ja ta annab ülesande edasi oma assistendile. Säilitame koos soomlastega põhjamaise rahu ja arutame, et huvitav, keda küll maailma arhitektuurikuningas otsib, kui kõik otsivad teda. Lõpuks ta leiab – see on Hiina esindaja, kes istub rahulikult oma nurgas, pole järjekorda läinudki.
Vähe õpetatakse Hiina ajalugu meie koolides, liiga vähe.
4. Käimasolevale Veneetsia kunstibiennaalile on lisaks suurele Hiina riigi paviljonile kutsutud eraldi veel hiina kunstnikke, kelle näitused on linna erinevates palazzo’des. Peale selle on kümnete hiina kunstnikega täidetud veel suured sõjaväe angaarid. Mitu tuhat ruutmeetrit, mida aitasid restaureerida hiinlased ise – kolmes hiiglaslikus saalis hiina nüüdiskunsti näitus. Seal võib näha läbilõiget viimase poole sajandi lääne kunstivooludest. Kujundusele ja õhule pole ruumi, ühe väljapaneku järel tuleb kohe teine, aga kunstiõpilasele oleks kasulik, saab kõik ühest kohast kätte ega pea käima mööda maailma erinevaid hoovusi otsimas.
Peasissepääsu ees tervitavad sisenejaid kuraator Wang Lini sõnad: «Kunst näitab maailmale, et Hiina ei kujuta endast ülemaailmset ähvardust. Palun tulge ja kuulake hiina kunstnike tõelist südame häält. 29. mai 2013.»