1992. aasta on siiani valus koht grusiinide eneseteadvuses. Ja mitte ainult nende. Ka sealsed eestlased said omal nahal tunda seda meeletust, neid lollusi, mida mõlema poole mägede pojad korda saatsid. Lahvatanud sõja eest pageti Eestisse, olles sunnitud maha jätma oma kodud ja istandused.
20 aastat hiljem, kui aeg, tundub, on tormakaid päid jahutanud, vähemalt grusiinide omi, üritab Urušadze haavu lappida – ta mõtleb välja ühe ilusa muinasjutu, ei õigusta üht ega teist poolt, tehes eestlasest veel takkapihta selle meeletu sõja vahemehe.
Nõnda, et seda on ehk koguni imelik vaadata – ei või olla, et eestlane, ja nii üllas, väärikas, südamlik, mõistev, humoorikas!? Ja veel pärast kogu seda traagikat, mis Ivo tegelaskujule ses sõjas osaks on saanud!?
Poleks Lembit Ulfsakit, võiks selline avantüür lõppeda tont teab millega, aga tänu talle võtame selle tegelaskuju esimesest hetkest peale omaks – nii peenelt, nii nüansseeritult, nii suure südamega, inimlikult on mängitud tema Ivo, kes korraga armastab ja vihkab seda maad. Kes filmi alguses valmistab kaste mandariinide ja filmi lõpus juba surnute jaoks.
Leppimine käib ikka konkreetseid inimesi pidi – kas see on võimalik ka rahvaste vahel, on juba iseasi. Kusagilt tuleb aga alustada ja Urušadze seda teebki. Tõsi, ta väldib kõige teravamat vastandust: ei istuta ühe ja sama laua taha mitte abhaasi ja grusiini, vaid grusiini ja abhaaside poolel võitleva tšetšeeni palgasõduri.