Neeme Korv: võidetud ja kaotatud kuld

Foto: SCANPIX

Paari päeva pärast saab selgeks Erika Salumäe olümpiakuldade saatus. Kas neid õnnestub osta (tagasi) Eestisse või rändavad Soulis 1988 ja Barcelonas 1992 võidetud ajaloolised trofeed väliskollektsiooni.

Õigus otsustada oma auhindade üle kuulub muidugi sportlasele endale. Kuid vaadates-kuulates Eesti avalikkuse reaktsioone, on lihtne mõista, et igas väikese rahva tütre või poja võidetud medalis, iseäranis olümpiakullas, sisaldub ka sellesama rahva verd, higi ja pisaraid. Eesti lugu.

«Seda päeva ja õhtut kannan ma eneses läbi elu. Olen ajakirjanikuna tegutsenud üle 40 aasta, ent sedavõrd hingeminevaid hetki võib lugeda ühe käe sõrmedel,» ei hoidnud Barcelona trekisõidu finaali kommenteerinud staažikas spordiajakirjanik Tiit Karuks nädal tagasi Postimehes emotsioone tagasi.

Mõni teine on öelnud, et tühja kah, las minna. Kas tõesti?

Spordipublitsist Paavo Kivine kirjutab tänases AKs, et Eesti spordiajalugu pole olemas. Küsiksin siinkohal edasi, et kui me kaotame võimaluse eksponeerida kunagi võidetud ja meile väga korda läinud auhindu, siis kas ka võitude endi väärtus ja tähendus väheneb ajas? Või kustub sootuks, nagu Orwelli masinavärgis? Ma ei leia vahest põhjust täielikuks pessimismiks, kuid muretseda tasuks küll.

Filosoof Valdur Mikita määratleb oma essees «Kalevipoja lüüriline mädanemine» («Lingvistiline mets», 2013) Eestit kui «paarisajast haruldasest komponendist kokku segatud nõiajooki». Tolle «salapärases retseptuuris» esinevad näiteks nii Georg Lurich kui Paul Keres, needsamad haihtuvad vaimud, keda mainib ka Kivine.

Mikita analüüsib, et kui meie kultuur seisab lihtsustatud kujul kolmel alussambal – keel, kollektiivsed kujutelmad (traditsioonid) ja aineline kultuur –, siis viimase seis on kõige kehvem. «Meie esivanemad viskasid haruharva midagi ära, neil olid ikka kusagil olemas tsaariaegsed asjad, eestiaegsed asjad, veneaegsed asjad – ainult uuel Eestil pole enam nägu, selle asemele on tulnud silmnäota Hiina plastmass.» Praegusel Eestil või Eesti ajal puudub oma pale, leiab Mikita.

Naksitrall Sammalhabe, see vana looduslähedase hinge arhetüüp, tundis sügavat muret, et ei saanud puuõõnest leitud haraka varakambrit täielikul kujul muuseumile annetada. Hoolimata sellest, et kollektsioonis sisaldunud pakike rokfoori juustu ja trühvelkompvek tuli ära süüa, et pääseda näljasurmast.

Harakat, nagu selgitas Sammalhabe, ei ajendanud koguma ilumeel ega muud ülevad tunded, vaid sõge omandikirg. Meie pole harakad, klammerdudes vaistlikult selle külge, mida peame eluliselt tähtsaks. Just seepärast, arvan, oleks ülimalt vajalik, et meil õnnestuks näidata oma olümpiamedaleid spordimuuseumis oma lastele ja lastelastele. Samal põhjusel vajame ka ERMi. Ja loomulikult ka kirja pandud terviklikku spordiajalugu, millest unistab Paavo Kivine.