ETV-s on näidatud juba mitu osa tõsieluseriaalist «Üheksandikud». Vaatajate peamine reaktsioon on olnud suur ehmatus. Kas tõesti teavad üheksanda klassi õpilased nii vähe? Kas tõesti puudutakse ja hilinetakse nii palju? Kas tõesti huvitab õppimine nii väheseid noori? Nendele ja teistelegi küsimustele, mida seriaal on esile kutsunud, vastab «Üheksandike» matemaatikaõpetaja Agu Ojasoo Õpetajate Lehes Raivo Juurakule antud intervjuus.
Kas me näeme «Üheksandikes» tüüpilisi Eesti koolilapsi?
Agu Ojasoo: «Üheksandikes» esile tulnud probleemid pole meie koolides erandlikud, vaid murettekitavalt tavalised. Ja kogu teleseriaali eesmärk ongi esmajoones mitte ainult elada kaasa Kuristiku gümnaasiumi 9.b noorte arengule ja õpetajate sellesuunalistele pingutustele, vaid analüüsida, mida samas olukorras teha saaks ja tuleks. Ja mis on sellise ebanormaalse olukorra põhjus.
Küsimus on ju selles, miks tekivad nii suured õpiraskused ja koolist irdumised. Miks kool ei suuda säilitada lastes õpihuvi, tagada koolikohustuse iseenesestmõistetavat täitmist? Miks õpetajad sisuliselt väga tihti löövad käega ja viivad nõrkade tulemustega õpilasi järgmisesse klassi, muutes nende edasise õppimise ebainimlikult raskeks? Miks me talume õpilaste looderdamist?
«Üheksandike» varasemad õpetajad peaksid vist silmad peast häbenema?
Eelkõige häbenevad üheksandikud ise, sest nad ju tunnistavad, et pole juba aastaid õppinud. Mis eelmistesse õpetajatesse puutub, siis matemaatikatunnis said õpilased üsna mitmel korral kuulda kiitust nende eelmise aasta õpetaja kohta, kes oli neile (enamikule) ruutvõrrandi lahendamise selgeks teinud.
Kui aga üheksanda klassi õpilasele tuleb hakata mõnd varasema klassi olulist teemat õpetama nagu täiesti uut, siis on tegemist Eesti koolis väga levinud pettusega – õpilane viiakse järgmisesse klassi, ilma et tal eelmise aasta kõige olulisem osa piisavalt selge oleks. Õpilase jaoks pole muidugi vahet, kas olukord tekkis tema laiskusest, kodusest vähesest järelevalvest või õpetaja hoolimatusest ja saamatusest. Kuidas sedalaadi pettusi vältida, selles on küsimus.
Kui kaamera pidevalt jälgib, kas siis saab normaalselt õpetada?
Kaamerat pandi tähele vast paar-kolm esimest tundi. Siis harjusid õpetajad ja ka õpilased. Praegu montaaži vaadates on palju painavam tunne. Kindlasti tegi ERR kavalasti, et ei näidanud meile töö käigus ühtki salvestust, muidu oleks ehk kramp tekkinud. Ega kaamerad lausa iga päev ka tunnis olnud ja üldiselt oli ette teada, millal nad tulevad.
Kas «Üheksandikes» on ka lavastatud stseene?
Spetsiaalselt kaamerate jaoks ei lavastanud õpetajad midagi. Kuid tundub, et õpilased üht-teist siiski plaanisid, et õpetajat paika panna. Aga ERR rahvasse suhtusid õpilased väga hästi. Ilmselt oli määrav see, et õpilased tunnetasid − neist hoolitakse.
Ilmselt on inimesed tulnud teiega tänavalgi «Üheksandikest» rääkima?
On olnud paar lapsevanemate tõemeeli murelikku pöördumist: tahaks oma poja ka sellisesse klassi saata, kas ja kus see järgmisel aastal tuleb?
Kas saavutasite selle aasta jooksul oma eesmärgid?
Põhilise osa üldsuse raputamiseks on seriaal andnud, kuidas ja kas selle käigus üheksandikud ise arenesid, selgub peagi. Eks produtsent Toomas Luhatsi ütlemine, et tahame saada riigi parimate klasside hulka, oli pisut maksimalistlik. Olulisem küsimus on, kas ja kui kauaks selle aastaga antud hoost noortele jätkub. Harjumused (eriti halvad) on väga retsidiivsed.
Kas õppekava pole n-ö keskmisele õpilasele liiga raske?
On pakutud, et riikliku õppekava võiks hoopis kõrvale heita, et õpetaja saaks koostada oma õpilastele ise huvitava ja jõukohase õppekava. Võtsimegi õppekava väga vabalt, üheksanda klassi matemaatikaõpiku avasime alles pärast jõule.
Ka üheksandike eelmise aasta matemaatikaõpetaja vähendas kaheksanda klassi ainekava. Väga ilusad ja arendavad teemad (nt teoreemide tõestamised) pidi ta olude sunnil käsitlemata jätma, sest olulisem oli saada selgeks võrrandite lahendamine. Võib-olla ongi sellises lähenemises vastus küsimusele ja võti probleemi lahendamisele. Igas õppeaines on teemad ja tarkused, mis peab higi hinnaga selgeks saama. Samas on ka teemasid, mille õpetamisel, arvestades asjaolusid, tuleb piirduda vaid tutvustamisega.
Siinkohal meenub mulle hirmuga pooleks meie lugupeetud ministri ütlus, et matemaatika riikliku ainekava võiks kokku panna nt kehakultuurlane − ta paneb ju sinna vaid selle, mida ise asjast mäletab ja oluliseks peab. Hiljem on ütlust nimetatud kujundlikuks, aga hirmu ajab peale see, et on neid, kes sama mõttekäiku edasi arendavad. Igal õppeainel on ometi oma sisemine struktuur, mille eiramine viib lihtsalt tuupimiseni, sest arusaamiseks, mõistmiseks, koguni väljamõtlemiseks lähteplatvorm puudub.
Samas ei väida ma, nagu poleks vaja teha õpilasele õppimist kergemaks. Kogu infot, mis on hiirekliki kaugusel, poleks tänapäeval vaja enam pähe tuupida. Ei juhtu inimesega elus midagi hirmsat, kui ta näiteks sfääri pindala valemit ei mäleta. Las vaatab järele! Ja nii võiks see tulevikus olla isegi eksamil. Samas peaks õpilane siiski ise oskama eristada, kas sfääri pindala valem on A = πr2 või A = 4πr2 või hoopis V = 4/3 (πr3), ja saama aru, mida internetist haaratud valem tähendab.
Kas «Üheksandikes» ei keerle kõik liialt ainehinnete ümber?
Kogu saate formaat on ostetud Rootsist ja üsnagi determineeritud. Samas julgen väita, et nii laiaulatuslikku ja ka mõjusat tunnivälist õpilaste «õigele rajale suunamist» polnud need õpilased ilmselt ammu kogenud kui selles projektis. Kohtuti ka lapsevanematega. Vast järgmistes osades on seda tunda.
Kui jutt kandub hinnetele, nagu oleksid need saatanast, siis olen kategooriliselt teisel seisukohal. Informatsioon 1 või 2 on selge ja üheselt mõistetav kõikidele asjaosalistele. Nii nagu ka hinne 3 on selge informatsioon. Ja hindele 3 saab anda ka kujundava hindamise varjundeid. Nii olen lisanud mõnegi kolme juurde: «Tubli oled! Juba edeneb!» või «Kahju, et seekord Sul töö ebaõnnestus. Kui vigu analüüsides tekib küsimusi, tule kindlasti selgitusi küsima». Õpilased ei peaks numbrilise hindega kokku puutuma esmakordselt alles lõpueksamil.
Ja numbriline hindamine vastaku ikkagi hindamisjuhendile ja õppekavale. Et ei juhtuks nii nagu ühe tööka ja tubli tütarlapsega Harjumaa ühes väikekoolis. Tema viied ei lähtunud õppekavast, vaid sellest, et ta oli oma klassikaaslastest väga palju tublim. Selline kujundava hindamise numbritesse valamine viis paraku selleni, et paar nädalat pärast GAG-i seitsmendasse klassi õppima tulemist võttis ema ta sealt ära, sest tüdruk pool ööd õppis ja teise poole nuttis.