Henrik Roonemaa FOTO: Erakogu

Täna tuleb Eestis müügile uus iPad. See kannab nüüd nime iPad Air, on kaalus kaotanud umbes 200 grammi ehk ligi kolmandiku ning on vanast tunduvalt õhem. Ja kiirem, märkimisväärselt kiirem.

Olukord on tänaseks muide isegi nii kaugel, et uus iPa­d Air on toore protsessorijõudluse poolest võimsam kui paljud mõni aasta tagasi müüdud sülearvutid. Ta on võrreldes nendega väiksem ja kergem, tema aku peab kolm-neli korda kauem vastu ja temaga saab teha peaaegu kõike seda, mida sülearvutiga.

Just tänu iPadile oleme olukorras, mida paljud nimetavad post-PC-ajastu alguseks. iPad ei ole seega mitte lihtsalt üks toode, vaid üks oluline tähis ajaloos. Nagu verstapost, mis tähistab hetke, kus 1980ndate algusest kõigile sisse harjunud traditsiooniline arusaam arvutist hakkas asenduma väikese puutetundliku latakaga, mida nimetatakse tahvelarvutiks.

Kui esimene iPad umbes nelja aasta eest turule tuli, küsisid mitmed väljaanded ka minult selle imeasja kohta kommentaari ja siis ma ütlesin neile, et iPad ei ole kindlasti revolutsioon ning võib ka läbi kukkuda. «Kindlasti ei saa sellest uut iPhone’i ega uut iPodi, mis muutuks kogu maailma jaoks märgiliseks asjaks,» ripub mu enesekindel tsitaat siiamaani kõike mäletavas internetis üleval. «Tavaliselt on nii, et kui Steve Jobs tuleb hommikul lavale, siis õhtuks on maailm muutunud, aga seekord see nii pole. Nagu öeldakse, iPad on lihtsalt üks väljavenitatud iPod Touch, mis peab hakkama koha eest päikese all alles võitlema.»

Ainus asi, mida ma oskan enda kaitseks praegu öelda, on see, et ma ei olnud üksi. Umbes selliseid lauseid tulistasid üksteise järel välja väga paljud väga tuntud maailma tehnoloogiaajakirjanikud. Kui poliitikute kohta öeldakse mõnikord, et nad on rahvast võõrandunud, siis tol hetkel kehtis see ka meie, IT-ajakirjanike kohta.

Me olime nii ära harjunud PC-maailmaga, tundsime arvuteid ja nende kapriise läbi ja lõhki. Me teadsime, mis peitub lühendite RAM, CPU või DVD-RW+ taga ning mille poolest erineb NTFS FAT-ist ja see omakorda FAT32-st. Me oskasime une pealt juhendada telefoni teel inimesi Windowsis mõnda seadistust üles leidma ja mõned meist teadsid isegi, kust saab piraat-Office’it ja photoshop­i. Ja me ei saanud aru, kuidas tavalised inimesed nii lihtsaid asju ometi ei mõista!

Umbes viimase aasta jooksul olen ma aru saanud, et inimesed tõesti armastavad oma iPade. Lihtsad, tavalised arvutikasutajad, kelle jaoks arvuti on olnud kogu aeg üsna hirmutav tuim töövahend, millega emotsionaalset sidet ei saagi tekkida. Lihtsad arvutikasutajad, aga mitte rumalad inimesed. Oh ei. Nad on ärijuhid, sportlased, näitlejad, kunstiteadlased, reklaamigurud, ehitajad, arstid, õpetajad ja nii edasi ja nii edasi. Inimesed nagu sina, sina ja sina.

Nad kannavad oma iPade tihti kõikjal kaasas, kutsuvad neid mõnikord hellitusnimedega ja on neid kasutades täpselt sellise näoga, nagu saavad olla inimesed, kes tegelevad parajasti millegi haarava ja huvitavaga. iPad on neile kinkinud vabaduse lõpuks ometi uurida, avastada, õppida ja katsetada selle maailma pakutavaid võimalusi ilma hirmuta, et nad vajutavad valet nuppu, saavad viiruse või teevad midagi katki.

Mina olen sama tunnet tundnud arvutite puhul viimased 25 aastat. Just selle vabaduse pärast ongi pisut vähem kui nelja aastaga müüdud üle maailma 170 miljonit iPadi ja just selle pärast lähevad ka paljud Eesti inimesed täna poodi ja kulutavad Eesti keskmise palga ühe ekraaniga lataka peale.