Eesti valitsus(ed) on kriisist väga hästi välja tulnud. Mitmus olgu mainitud selleks, et esmases reaktsioonis oli osa ka sotsiaaldemokraatidel, ent paraku nende võhm rauges.
Juhtkiri: kas keegi vastutab Eesti (riigi)majanduse eest?
1. november 2013, 12:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Euroopa jõhkraimale langusele järgnes Euroopa võrdluses rekordiline majanduskasv. See tähendab, et Eesti valitsus taipas nii laine sügavikus kui tõusuharjal, mis või kes me oleme ja milleks meie ühiskond võimeline on. Võimegi öelda, et suured eelarvepoliitilised otsused on teeninud majanduskasvu väga hästi. Unistused jooksvate kulude kasvust kärbiti olematuks ning samal ajal suunati Euroopa Liidult tulev raha investeeringuteks – muuhulgas toetas see hädas ehitajaid.
Kas ja kuidas me rikkamaks saame? Kuidas see lisanduv rikkus Eesti inimeste vahel jaguneb – milline osa jääb neile, kes kõige otsesemalt raha maale toovad, ja kui palju jagub neile, kes on sellele (kaudselt) kaasa aidanud? Ka need on poliitilised küsimused. Eriti siis, kui ettevõtluse arendamiseks oodatakse abi maksumaksjalt, on põhjust küsida, mis kasu võiks sellest oodata (olgu või alandlik) maksumaksja.
Esitletakse järjekordset riigi strateegilist dokumenti – kasvustrateegia aastateks 2014–2020 – Eesti elu uueks ja paremaks tegemiseks. Kui võrrelda seda eelmiseks perioodiks koostatud samasuguse strateegiaga, siis on konkreetsust tõepoolest lisandunud.
Suur küsimus on siiski selles, millisena näeb valitsuskoalitsioon riigi rolli. Kas riik on turuplatsil reeglite kehtestaja ja korra tagaja või peaks olema riik aktiivne sekkuja (muuhulgas ettevõtete omanikuna)? Siin tundub kahe valitsuspartei vahel olevat lahknevus – kahjuks pole nende seisukohad ses asjas päris selged.
Siiski on hea, kui kasvuvaldkonnad umbmääraseltki määratletakse ja abirahale vähemalt mingigi suund antakse. See ei välista paraku täielikult riigi – st iga maksumaksja – raha eest rumaluste või koguni täismõõduliste veidruste tegemist, ent ometi annab kindlust, et kuritarvitused saavad avalikuks.
Juhan Parts alustas oma karjääri poliitikuna sõnumiga, et võitleb korruptsiooni vastu. Kesk-Aafrika kultuur Eesti poliitikas pidi lõppema. Kas see eesmärk on nüüd, kümme aastat hiljem, saavutatud?
Korruptsiooni tajumise indeksites on Eesti heal kohal vaatamata Edgar Savisaare isiklikele pingutustele. Siiski on vastamata küsimused, millisel positsioonil ja milliste väljavaadetega võiksid jätkata Eesti riigi omanduses olevad ettevõtted. Ja hoolimata sellest, et Eesti lennuühendused on tõepoolest tähtsad, kõlab Meelis Kubitsa eile avaldatud artikli küsimus: kas keegi ka vastutab miljardilise kahjumi eest?