Kirjandusmaratoniga «Suure prõmm» kulmineerub 8. mail, Euroopa päeva eelõhtul Vabaduse väljakul Tallinna kirjandusfestival Head Read, kus astuvad üles muusikud ja parimad lavapoeedid. Kuid päriselt tõotab kirjanduse «suureks prõmmiks» kujuneda kogu käimasolev nädal Tartus, Tallinnas ja Põltsamaal.
Juhtkiri: kirjanduse «suur prõmm»
Juba seitsmendat aastat Prima Vista nime all toimuv Tartu kirjandusfestival stardib täna õnneotsimise konverentsiga, jätkub homme vestlusringiga spordist ja kirjandusest, pargi- ja elava raamatukoguga ning neljapäeval vestlusringis «Mitmes võim on kirjandus?». Lisaks traditsiooniline raamatulaat reedel ja laupäeval, loetud raamatute laat, mitmed raamatuesitlused, laulvate kirjanike kontsert.
Keda kõiki neil päevil näha saab – kuulsaid kirjamehi maailma eri paigust! Dmitri Bõkov, Rosa María Rodríguez Magda, Josep Carles Lainez, Andreï Makine, Mihhail Šiškin, Benjamin Zephaniah, Fay Weldon, Jason Goodwin, Lars Saabye Christensen, Bei Dao, Tapani Kinnunen, Einar Karason, Simon Sebag Montefiore. «Meie soov on tuua üheks ajahetkeks Tallinna kokku harukordne hulk kirjutavaid inimesi, kes mitte ainult ei taha kirjutada täiuslikke lauseid, vaid kel on see ka õnnestunud,» kirjutab festivali Head Read toimkonna esimees Jan Kaus.
Ja Prima Vista patroon luuletaja Hannes Varblane põhjendab tänavuse Prima Vista juhtmõtet «Ellujäämise kunst» järgmiselt: «Kirjandus kultuuri ühe alustalana on see, mis raskustes – olgu siis majanduslikes, poliitilistes, eksistentsiaalsetes või mis tahes veel eelseisvais – aitab meil edasi elada, säilitada eneseväärikust, anda elule sisu, mis ei allu vaid väliste üldkehtivate väärtuste ahistavale survele.»
Tõepoolest, kirjanike liit ja eesti noorema põlve kirjanikud on viimastel aastatel entusiastlikult pingutanud kirjanduse nähtavaks tegemisel. On mõistetud, et meediumidevahelises halastamatus võistluses lugeja-vaataja nimel peavad kirjanikud piltlikult öeldes tulema ise turule oma loomingut reklaamima. Taas on käes aeg, kus autorid peavad ise asuma oma raamatute taha. Looja peab olema valvel, et ta looming paisuvas infomüras kaduma ei lähe. Sest see kadumine võib osutuda pöördumatuks.
Nõnda on kirjandusfestivalid mitte ainult pidu kirjanikes ja kirjandushuvilistes endis, vaid ühtlasi meeldetuletus kogu ühiskonnale, et elu kujundlik jälg keeles sünnib läbi kirjanduse. Eesti puhul on see iseäranis omal kohal, sest eesti kirjandus on eesti kultuuri südamik ja eesti rahvas on end kokku lugenud rahvas.