Noor kodanikuühiskond on habras asi. Eriti siis, kui selle sünd järgneb ajale, mil aktiivsusel oli juures parteipoliitiline mekk ja selle meki veel 20 aastat hiljem tuntav järelmaitse kipub eelarvamusena iga ühiskondlikku ettevõtmist varjutama.
Urve Eslas: kasutame ära!
4. mai 2010, 00:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vargsi siiski tekkiva meie-tunde suurim vaenlane on omakasu. Ükskõik, kas poliitiline või majanduslik, mõlemal juhul pööratakse ühise eesmärgi heaks tehtud töö isiklikuks hüvanguks.
Juhtus nii, et mõlemad seda kirjeldavad näited langesid samale päevale, 1. maile.
Majanduslikust omakasust rääkiv näide pärineb «Teeme ära!» talgupäevast. Varem ühiselt organiseeritud koristuskohade asemel oli kõigil võimalus ise talgukohti välja pakkuda, ja külatalgute, mälestiste korrastamise, ühise ruumi koristamise kõrval oli ka kutseid tulla koristama äriettevõtete territooriume.
Juba see oleks koht järelemõtlemiseks: kas talgud on mõeldud selleks, et teha midagi kogukonna hüvanguks, või võib talgulisi rakendada ka tasuta tööjõuna?
Karta on, et paljud minejad ei saanud arugi, mille poolest need kaks erinevad: rõõm ühisest tegevusest on sama, kas on siis vahet, kas kasida külaväljakut või turismifirma hoovi, eriti kui viimane lubas talgulistel tänutäheks kõhu täis sööta. Muidugi ei oodanud talgulised jagatud brošüürides reklaamitud viiekäigulist lõunat, rahul oleks oldud talgusupiga. Kui aga lubadusest sai pool päeva tubli tööd teinute võitlus lauale toodud toidunatukese pärast, jõudis osalejatele kohale, et asjad on just nii, nagu nad välja paistavad: firma lasi talgulistel, kes varasematel aastatel «Teeme ära!» raames olid harjunud õilsa eesmärgi nimel tööd tegema, oma hoovi lihtsalt tasuta ära koristada.
Teine sündmus, seekord näide poliitilisest ärakasutamisest, leidis aset samal päeval Toompeal, kus kodanike meeleavalduseks sildistatult toimus ühe erakonna mahitusel demonstratsioon, kuhu olid «vabatahtlikena» saadetud ka erakondlikule linnavalitsusele alluvad töötajad.
Erinevalt näiteks Euroopas tegutsevatest globaliseerumisvastastest, kes mõne aasta eest foorumite kaudu väljaastumisteks inimesi palkasid, saamata aru, millise hoobi nad sellega meeleavalduste tõsiseltvõetavusele annavad, teavad siinsed poliitilised parteid väga hästi, mida nad teevad. Seda küünilisem tundub, et kodanikuühiskonna edendamise sildi all sellele kabelimatsu anda püütakse.
Mõlemad lood on näited sellest, kuidas üks aktsioon iseenda vastandiks pööratakse. Karta on, et käsu korras meelt avaldama saadetud ei tee seda vabatahtlikult enam kunagi. Karta on, et end ärakasutatuna tundnud talgulised enam talgutele ei lähe. Ja sellest on väga kahju.